Keila Kaare kodu avas südamed ja väravad
Keilas korraldatakse juba mitmendat aastat augustikuus kodukohvikute päeva Hoovilood. 9. augustil avas ka Keila Kaare kodu oma väravad külalistele. Seekordse kohvikute päeva juhtmõtteks olid “Rütmid ja raamatud”. Kodu juht Erle kutsus mind jutustama erihoolekande lugu – rääkima sellest, kes me oleme, kust tuleme, kuhu liigume ja mis on meie missioon. Olin abiks ning aitasin avada uksi nii füüsilises kui ka vaimses mõttes, kuulasin nii külastajate kui elanike jagatud mõtteid ja lugusid.
Elanike lood
„No kellele siis pidu ei meeldiks!“ ütles Vilmar, tutvustades külalistele rõõmsalt hoovi ja aiamaad. Ta laulis mikrofoni ning kutsus külalisi lahkelt ka oma tuba vaatama.
„Mulle meeldib rahulik elu rohkem – käin kirikus, peod mulle eriti ei istu,” ütles Allan, kes suhtleb küll vähem, aga ilmselgelt tunneb rõõmu, et saab ettevalmistustöödes abikäeks olla.
„Ootan väga, et mõned endised töötajad täna läbi tuleksid!“ sõnas Jana, kes oli juba varakult valmis elanike käsitöö müügileti juures huvilistele kaupa tutvustama.
Külastajate lood
Kohviku külastajate seas oli väga erineva taustaga inimesi – oli neid, kes teadsid täpselt, kellele Kaare kodu on loodud, aga ka neid, kes arvasid, et tegu on tavalise linnaäärse kortermajaga.
Kaare kodu naabrinaine meenutas, kuidas enne oli Kaare kodu asemel linnarahva prügi alla mattunud võsastunud tühermaa: „Eks me alguses olime ikka pisut hirmul ka, aga nüüd ainult kiidan naabreid. Enam pole võsa ja pimedust, selle asemel on valgustatud tee, hooldatud muruplats ning toredad naabrid!“
Kohvikust astus läbi ka kohalik raamatukoguhoidja, kes uuris tähelepanelikult pere päevaplaani ning kiitis meie elanike aktiivset elu. Luges elanike kirjutatud luuletusi ja pidas neid väga ilusateks.
Üks pere koos varateismeliste lastega rääkis, et on meie elanikke tänaval näinud, kuid ei teadnud täpselt, kes nad on. Rääkisime haigustest, nii vaimsetest kui füüsilistest. Lapsed leidsid, et haigus on haigus, ikka on vaja hoolt, mõistmist ja ravimeid.
Küsiti ka, kas elanikud võivadki vabalt ringi liikuda ja kas igalühel on oma tuba. Paljud jagasid kiidusõnu ja tänasid, et teeme väga vajalikku tööd.
Kaks vanemat prouat uurisid, kuidas neil oleks võimalik Kaare kodusse elama saada… Nendega vesteldes tuli jutuks elu lähiminevikus, suured hooldekodud ning psüühiliste erivajadustega inimeste kogukonnast tõrjumine. Koos tõdesime, et tänapäeval oleme liikunud rohkem inimlikkuse poole. Kurvastusega tõdes üks prouadest, et kui omal ajal oleks olnud selliste tingimustega kodusid nagu praegu, oleks ta oma haigestunud lähedase siia usaldanud, sest kodus oli väga keeruline vajalikku toetust pakkuda.
„Keila kodu on üks helge koht!“
Kohvikupäev möödus lugude, muusika, luule ja käsitöö seltsis. Riina esitas oma laule ja luuletusi, käsitöö leidis ostjaid ning maitsvat toitu söödi nii kohapeal kui viidi koju kaasa.
Olid soojad ja meeldejäävad kohtumised ja tunne, et hoolivus ja avatus muudavad meid kõiki rikkamaks.
Päeva kõige hingeminevamad sõnad, mis jäävad pikaks ajaks saatma, ütles ühe elaniku lähedane: “Keila kodu on üks helge koht!“
Ivika Türkson, metoodik
