Annika luuletus
Joonis: ChatGPT
Jääb elust maha mingi jälg,
jääb maha armastus ja töö,
jääb maha higi palgemärg,
päevad valged kurvad ööd,
las tääk-see läbib elutõe,
ma sulle kaasa tuleksin,
saatus ära ole õel,
kas hingetõmbed suleksid.
Sa lase armastust vaid leida,
lase olla sellel väärt,
lase põrgu seljataha heita,
ma mäletan siis tunde äärt,
kõik mis tuleb ka siis olgu,
ma armus igatseda tean,
on üksi olles tühjad õhtud,
kuid igatsen ma ainult head.
Kes teab mis hing siis tunneb,
eluproov see olgu selge,
kui laskun lõpuks ma ka unne,
näen uneledes saatust helget,
kuid miks saatus läbi mind sa proovid,
ma armastuse siiski leidsin,
on kinni müüritud kõik hoovid,
ma üksindusse tunded heitsin.
Kas saatus teeb me elus liiga,
kõik mis olnud see ju juhtus,
armastus vaid hinges hiilgab,
sa armastad see ongi uhkus,
kui tuled astu mulle ligi,
kõik mis tahad välja ütled,
näe armsamat siin kirest higist,
me tunded avanevad sütelt…
Annika Rendla Tartu Kalda kodust
KUULA: