Anu loomalood: Lõvid 1.osa
Foto: Pixabay.com
Lõvid võivad spurtida 58 km/h, selle kõrval tunduvad inimesed paigal seisvad. Spurtides asetab lõvi oma esikäpad maha, lükkab end tagasi, asetades tagakäpad esikäppadest väljapoole, tükk maad esimestest allapoole, ikka uuesti ja uuesti. See vaatepilt on sujuv ja lummav. Ka kõndivat lõvi on rõõmus vaadata. Tema sujuvat sammu juhib paindlik lihaskond, mis annab talle erakordsed kiskjaandmed. Samuti on tal suur kolju, lühike koon, võimsad lõuad, mis on varustatud hiigelsuurte hammastega, ja keele peal on tahapoole kaarduvad kidad, mis võimaldavad saagist hästi kinni haarata. Kui saakloom sööstab kiirusel 80 km/h, siis võib ta jätta kergesti lõvi läbi tolmu endale järele vahtima. Kuid lõvidel on teistsugune lähenemine küttimisel.
Neil on kolm peamist jälitusliigutust: hiilimine, roomamine, varitsemine.
- Hiiliv on kiire kõnd või traav, jalad kergelt konksus, pea all, kõrvad ette suunatud.
- Jälitamisel kasutab lõvi enda varjamiseks maastikku, lastes kõhu alla, pea ja kaela peaaegu maadligi, ajades kõrvad külgedele laiali. Nii kaob ta õõtsuvate rohukõrte vahele, jäädes tihti märkamatuks, ja on võimeline saagile väga lähedale jõudma, 10–20 meetrit.
- Viimases ründe staadiumis on lõvi pinges, lihased võbelevad, oodates õiget hetke. Enne kui saak jõuab reageerida, sööstab lõvi saagini, paisates ta käpahoobiga maha ja lüües hambad saagile kaela või koonu. Ta hoiab saaki oma haardes, kuni see vastupanu lõpetab.
Tavaliselt kütivad nad karjas. Lõvi, kes esimesena saaki märkab, ajab silmad suureks, jäädes seda ainiti vaatama. Teised märkavad seda ja kui kamp on ühel lainel, siis neist üks hakkab otse liikuma, teised lähevad temaga nurga all, piirates nii saagi ümber. Kui saakloom ühte lõvi märkab, hakkab ta teisele poole jooksma, sattudes nii teise lõvi lõugade vahele.
Pärast suurt söömaaega läheb kogu suur pere viluvarju, lebades selili, käpad kõverdatud, lastes õhul jahutada hõredate karvadega kaetud kõhtu. Nad jahutavad end ka lõõtsutades ja ilastades. Lõvid tukastavad seni, kuni kõht täis, umbes 21 tundi, nad ei raiska niisama suures kuumuses oma energiat. Nad haigutavad, kui toibuvad puhkamisest või enne söögiaega. Nii rikastavad nad oma vere hapnikuga, mis kindlustab selle, et ükski karja ehk praidi liige pole uimane, kui vaja uuesti jahtida või põgeneda. Ärgates tervitavad nad üksteist, hõõrudes teineteise päid ja otsaesiseid kokku. Samal ajal nurruvad või mõmisevad, nühkides end kogu keha ulatuses partneri vastu.
Isalõvid tegelevad oma sugemisega ise, hoides oma rinnaesise kui ka laka piinlikult puhta. Nägu pesevad nad üksteisel seda lakkudes. Samuti hõõruvad nad oma keha millegi vastu või püherdavad küljelt küljele, et sügelevat kohta kratsida või parasiitidest vabaneda. Sotsiaalse sugemise korral lakutakse üksteist: partnerid lakuvad vastukarva, aga ise pärikarva. Emased soevad isaseid ja poegi, isased ainult iseennast.
Samuti on lõvid ka mänguhimulised, nagu kassid ikka. Emased mängivad omavahel ja kutsuvad ka kutsikaid mängima. Kutsikad ajavad tihti emalõvi saba taga – see on hea harjutus tulevaseks saagipüüdmiseks.
Anu Unt Keila Kaare kodust
KUULA:
