Heleri konverentsipäev Tallinnas
Hei, armas lugeja! Mina olen Heleri ja täna soovin sulle rääkida loo sellest, kuidas käisin Tallinnas konverentsil. Minu päev algas hommikul kell pool kuus. Sõin hommikusööki ja jõin kohvi. Umbes pool kaheksa tuli minu juurde päevane tegevusjuhendaja Maria, kes kontrollis, et oleksin valmis ja korralikult riides.
Kell 7.45 sõitsime Pärnu bussijaama, kus astusime Tallinna bussi peale. Sõit kestis kaks tundi. Kui olime Tallinna bussijaama jõudnud, liikusime edasi bussi number 15 peale, mis sõitis Ülemiste poole ning lõpuks jõudsime sihtkohta.
Kui olime majja sisse läinud, otsisime üles ruumi, kus konverents toimus. Ruumi nimi oli Kosmos. Kell 11.45 astusin ruumi ette, kus oli neli tooli. Meid kutsuti panelistideks.
Seal oli üks noor naine, kes esindas Eesti Kurtide Liitu, teiseks oli ratastoolikasutaja, kolmandaks nägemispuudega inimene ning mina, kes esindasin AS-i Hoolekandeteenused, kui võib nii öelda.
Meilt küsiti järgmisi küsimusi:
- Hoonesse pääsemine – maja eest kuni infoletini.
- Igapäevane reaalsus – kirjelda üht hoonet või ruumi, kuhu sa regulaarselt pead minema ja mis on ligipääsetavuse mõttes problemaatiline. Mitte kõige hullem näide, vaid igapäevane.
- Kui sina peaksid hoone ehitama – millest sul oleks ükskõik? Mis on need asjad, mis ei ole sinu jaoks olulised, kuigi keegi arvab, et peaksid olema? Ja vastupidi: millised on need asjad, mida sa kindlasti teeksid teisiti?
Minu vastused neile küsimustele olid järgmised. Esiteks ütlesin, et tulin kohale bussiga ning pidin kasutama treppi, mis oli minu jaoks raske. Teiseks rääkisin sellest, kuidas mul on keeruline käia ruumides, kus on trepid ja puuduvad liftid. Kolmandaks ütlesin, et kui see oleks minu teha, siis kaotaksin trepid ja uksed ära, et oleks kergem liikuda.
Lõpetuseks tänati meid osalemise eest ning igaühele anti kommikarp.
Heleri Pärnu Rääma kodust
KUULA:
