Meenutusi Tallinna Rock Festivalilt
Mis vahe on metal´il ja hard rock’il? Metal räägib surmast. Hard rock räägib seksist. Aga ma ei teagi, mis vahe on hiphopil ja räpil.
Reklaame Tallinn Rock Festivali kohta kuulsin juba kevadel. Ma pean seal olema, ütlesin ma endale. Bändide list oli muljetavaldav. Tuntuimad esinejad olid Kreator ja Dream Theater. Tallinn Rock Festival toimus kahel päeval – 27. ja 28. juunil. Aga kuna mu ressursid olid piiratud, valisin minekuks reede, 27. juuni. Siis olid kõige põnevamad bändid. Hea meelega oleks muidugi mõlemal päeval käinud. Päevapilet maksis 59 eurot. Festivalipass oli vist 120 eurot ja VIP-pilet 300–500 eurot.
Kui ma kontserdile jõudsin, oli muusika juba alanud. Väravas katsus üks chick mu läbi. Saanud turvakontrollist läbi, oli kogu festivaliala mulle avastamiseks. Igasuguseid müügipunkte oli vasakul ja paremal. Liikusin muusika suunas. Välilaval esines üks Soome bänd, mis laulis soome keeles. Üks paks prillidega tüüp laulis: “Kuolema, se on varma” – ehk surm on kindel. Kuulasin seda bändi vist neli laulu. Nende stiil oli sihuke vanakooli rokk – mehed ise olid umbes keskealised. Bänd oli hea, ent kui nad tegid hingetõmbepausi, kuulsin siselavalt midagi veel paremat. Võtsin suuna kohe sinna.
Unibet Arena sees oli pealava, main stage. Kui algul muusika poole kõndisin, ei saanud ma aru, kus bänd esineb – nägin neid vaid kahelt suurelt ekraanilt. Mingi pikkade heledate juustega tüüp laulis ja tal olid päikeseprillid ees. Õnnestus end läbi inimhulkade pimedas saalis lavale lähemale trügida ja viimaks nägin ka bändi laval. See oli Phil Campbell and the Bastard Sons ja see oli väga hea! Tegemist oli Motörheadi kitarristi bändiga ja esimest korda tegid nad terve seti Motörheadi kavereid. Bastard Sons oli bänd, mis tõmbas käima. Teadsin ka sõnu ja sain kaasa laulda ja karjuda.
Peaaegu iga bändi esinemise ajal tuli moment, mil lavalt öeldi: “C’mon Tallinn, I can’t hear you!” Ja siis pidi publik tegema nii valju häält kui võimalik. “That’s not loud enough!” Ja siis tuli karjuda veel kõvemini. Aga Eesti publik… nohh… Mul hakkas bändidest päris kahju. Olin vaadanud kontsertvideosid, kuidas Mehhikos, Saksamaal ja mujal maailmas bändidele kaasa elatakse. Eesti publik meenutas pigem matuserongkäiku.
Tulles tagasi Phil Campbell & the Bastard Sons juurde – neil oli bassimängija või trummar nimega Tyler. Tyleril oli sünnipäev ja selle auks palus solist rahval karjuda:
“Fuck you, Tyler!” Ja näidata keskmist sõrme. Tyler tegi lavalt foto. Tegimegi kõik seda. Vist oma 3–4 korda.
Need ansamblid andsid väga palju energiat ja olid tõeliselt muljetavaldavad. Kell võis olla viis või kuus, kui hakkas vahepaus. Käisin vetsus ja tegin suitsu. Mõtlesin: “Vauuu, ma päriselt olengi Tallinnas Rock Festivalil.”
Ja siis hakkas sadama vihma. Nautisin vihma ja jälgisin inimesi. Ühtäkki hakkas lavalt kostma naise hääl. Ta laulis ooperistiilis ja siis tuli peale võimas kitarr – muusika läks kohe võimsalt lahti. Seegi oli üks bänd, mis oli liikumapanev ja energiline. Mingi chick tuli mu juurde ja küsis, kas see ansambel on Clawfinger. Vastasin “jaa”, aga siis mõtlesin, et oleksin võinud temaga pikemalt suhelda. Selle asemel otsustasin minna lähemale bändi kuulama. Vihm muutus intensiivsemaks, aga seesmiselt lisas see muusikale palju juurde. Mul oli vihmakindel jakk seljas. Nõrganärvilised kuulasid midagi hoopis siselaval.
Clawfinger – bänd, mida kuulsin elus esimest korda – viljeleb metal-räppi ja on tegutsenud juba 30 aastat. Neil oli ilgelt hea kitarrist, kes laval kitarriga ringi hüppas. Nad laulsid nii usust kui ka sõjast. Järgmine bänd, kes peale tuli, oli Lost Society. Ka neid kuulsin elus esimest korda. Noored kutid. Laulsid ja mängisid väga hästi ning andsid tohutult energiat. Nende stiil oli death metal. Laulja oli pikkade mustade juustega kõhn tüüp, kes kõndis kitarriga mööda lava ringi, samaaegselt lauldes.
Lost Society esinemise ajal kadus mul isegi nagu aja ja ruumi taju – nii lummatud olin nende esinemisest. Nagu mainisin, nad olid noored ja energilised ning mul hakkas neist tõsiselt kahju, kui solist korduvalt publikult eluärke tahtis. Enamasti inimesed lihtsalt passisid tuimalt. Vähemalt mina andsin endast parima.
Oli läinud hämaraks. Siselavale pidi veel üles astuma Powerwolf. Bändi lavaletulekut oodates sai niisama ringi jalutatud. Aga kui bänd lõpuks lavale astus, olin kohutavalt üllatunud. See bänd mulle kohe absoluutselt ei meeldinud. Tegemist oli power metal’iga. Kohe esimese loo ajal hakkasin väljapääsu otsima. Sel õhtul enam midagi ei toimunud ja läksin oma ööbimiskohta.
Tallinn Rock Festivalil sai kuulda nii metal’it kui ka hard rock’i. Ja kuna mul endal on kirg kitarri mängimise vastu, oli lahe vaadata, kuidas erinevad kitarristid mängivad. Minu üllatuseks kasutasid enamik neist lihtsaid akorde. Mõni mees mängis ka keerukamaid. Avastasin enda jaoks uusi bände.
Lõpuks ei kuulanudki neid bände, keda tulin kuulama. Seal oli ka priority ala, kus ees seisis turvamees – sinna said ainult need, kellel olid kallimad piletid. See tekitas minus veidi tuska. Kuid muusika – see oli tõeliselt hea. Ma ei kahetse, et käisin. Iga kontsert, kus ma olen käinud, on jätnud kustumatu mälestuse: Viru Folk, Veteranirock.
Tallinn Rock Festival on kindlasti üks neist kustumatutest mälestustest. Järgmisena ootab mind ees Augustibluus. Sellest saab lugeda ja kuulda kuu aja pärast.
Krsitjan Kaljumäe Pärnu Rääma kodust
KUULA: