Riho ja emme Eva
Riho on mees, kes võib julgelt öelda, et tal on elus vedanud. Kõige hea ja parema hulgas, mis elu talle pakkunud, on ta üle elanud raske autoavarii. Riho tegi tööd ja nägi vaeva, et saada uuesti iseseivalt kõndima ja sõna otseses mõttes uuesti elama. Riho tunneb, et tal on elus hästi läinud eelkõige seetõttu, et ta on sattunud kokku inimestega, kes teda selles kõiges on aidanud.
Alates eelmise aasta sügisest elab Riho Pärnu Niidumetsa kodus. Kui Riho meie juurde elama asus, rääkis ta alati oma Saaremaal Sõmera Kodus olnud tugiisikust Evast. Riho ütleb suure uhkustundega südames, et kutsub teda: “Emme Eva”. Seda seepärast, et Eva on hoidnud teda kui oma poega. Riho suur salajane soov oli teda külastada. Kui selgus, et meie kodu järgmine väljasõit toimub just Saaremaale, oli Riho julge rääkima oma soovist oma tugiisikule.
Riho ise helistas Evale ja rääkis talle oma plaanist temaga kokku saada ning koos tugiisikuga lepiti täpsemalt kokku. Reisi hommikul oli Rihol ärevus suur, aga see kõik oli positiivne. Kõige muude selle päeva planeeritud külastuste hulgas oli Riho jaoks tähtsaim, kui jõudsime lõunaks Saaremaa pealinna. Andsime aega Rihol ja Eval rääkida omavahel omi jutte ja meenutusi ning kui me Rihole järele läksime, olime kogu reisiseltskonnaga samuti oodatud aiapiknikule. Kohe oli selge, et selles imelises kevadises aias olime väga oodatud. Kõik said maitsta imemaitsvat “Emme Eva” küpsetatud rabarberikooki ja kohvi koorega. Tal oli külas ka naabrinaine, kes oli samuti olnud Riho tugiisikuks peale seda, kui Eva oli pensionile otsustanud jääda. Kõik oli väga kodune ja soe, eriti inimesed – ilm nagunii.
Meie reis aga jätkus, kuniks õhtul jõudsime ilusti mandrile tagasi. Päev oli kiire ja elamusterohke, südametes suur tänutunne. Hoolime ja oleme hoitud.
Riho lugu sai kirja tema Pärnu Niidumetsa kodu tugiisiku Talvi Sarapu abiga.
KUULA: