Muutused algavad usaldusest
Sel kevadel lõpetasin Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis magistriõppe õppekaval „Inimesekeskne sotsiaalne innovatsioon“. Õppekava keskmes on inimesekeskne lähenemine ning tervishoiu ja sotsiaaltöö parem koostöö, et inimest toetataks tervikuna – lähtudes tema vajadustest, tugevustest ja eesmärkidest. Mul on hea meel näha, et sama inimesekeskne mõtteviis on üha enam kandmas ka AS Hoolekandeteenuste missiooni, visiooni ja väärtusi.
Oma magistritöös uurisin intellektipuudega inimeste sotsiaalse tõrjutuse kogemusi Pärnu linnas. Vestlesin nelja intellektipuudega inimese ja nende lähedastega, et paremini mõista, mis aitab inimesel tunda end kogukonna osana ning mis võib teda sellest eemale jätta. Uuringus osalesid kaks kogukonnas elamise teenust ja kaks toetatud elamise teenust kasutavat inimest.
Sama magistriõppe raames uuris minu kursusekaaslane Ida-Viru piirkonnas intellektipuudega inimeste sotsiaalset kaasatust. Minu uuring keskendus sotsiaalsele tõrjutusele. Need kaks uurimust on nagu ühe mündi kaks külge – üks aitab mõista, mis võib inimest kogukonnast eemale jätta, teine seda, mis aitab tal kogukonda kuuluda.
Kõige olulisem on inimene
Kõige rohkem jäid mulle aga meelde inimesed ise. Nende lood olid erinevad, kuid üks mõte kõlas kõigis vestlustes ühtemoodi. Kõik uuringus osalenud inimesed rääkisid oma tugiisikust. Mitte ametinimetusest, vaid inimesest. Inimesest, kes oli nende kõrval, kuulas, märkas, julgustas ja uskus neisse ka siis, kui nad ise veel endasse ei uskunud. Just sellepärast oli tugiisik nende jaoks kõige olulisem inimene.
See pani mind mõtlema, kui suur väärtus peitub selles usalduses. Kõige rohkem ei räägitud teenusest endast. Räägiti inimesest selle teenuse sees – oma tugiisikust.
Muutused vajavad aega
Meie töös ei sünni muutused üleöö. Vahel teeb inimene suure sammu edasi, vahel tuleb ette ebaõnnestumine või tagasilangus. Vahel võib ta tunda end abituna ja kaotada usu iseendasse. Just siis on kõige olulisem teadmine, et ta ei jää üksi. Kui inimene tunneb, et tema kõrval on tugiisik, kes ei loobu temast ka keerulistel hetkedel, vaid aitab tal uuesti püsti tõusta ja edasi liikuda, leiab ta julguse uuesti proovida.
Vahel võib esimene suur muutus tulla alles aastate pärast. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et midagi ei muutu. Tegelikult kogub inimene selle aja jooksul julgust, usaldust ja eneseusku. Ühel päeval julgeb ta teha midagi, mida ta varem poleks uskunud end suutvat. Need võivad tunduda väikesed sammud, kuid inimese enda jaoks võivad need olla väga suured võidud.
Tugi peab jõudma abivajajani
Uuring pani mind mõtlema ka nende inimeste peale, kes vajavad tuge, kuid ei ole veel teenusteni jõudnud. Sageli ei ole põhjuseks see, et abi ei vajata, vaid vähene teadlikkus olemasolevatest võimalustest, info puudumine või hirm abi küsida. Kui soovime olla päriselt inimesekesksed, peame jõudma ka nende inimesteni. Mida varem jõuab inimene vajaliku toeni, seda suurem on võimalus ennetada sotsiaalset tõrjutust ning toetada tema võimalust elada täisväärtuslikku elu kogukonnas.
Magistritöö õpetas mulle palju, kuid kõige olulisema õppetunni andsid inimesed ise. Nad õpetasid, et kõige suuremad muutused ei sünni kiirustades. Need sünnivad usaldusest. Sellest, et inimene teab – ta võib proovida, ta võib eksida, ta võib kogeda tagasilangust ning ikkagi on tema kõrval keegi, kes usub temasse ja aitab tal uuesti edasi liikuda.
Loodan, et iga tegevusjuhendaja ja tugiisik leiab sellest loost kinnituse, et ka siis, kui muutused ei ole veel nähtavad, ei ole tehtud töö olnud asjata. Me ei pruugi alati näha oma töö tulemust kohe. Vahel kulub selleks aastaid. Kuid just kannatlikkus, järjepidevus ja usk inimesesse võivad olla põhjuseks, miks ta ühel päeval julgeb teha sammu, mis muudab tema elu.