Vääna-Viti laulupäev tõi kokku pea 200 inimest

Eestlased on tuntud oma laulurahva kuvandi järgi ja ka meie kodude elanikud jagavad seda armastust muusika ja laulmise vastu. Aastaid on Viljandis toimunud suur laulu- ja tantsupidu erivajadusega inimestele, mis sai alguse 2009. aastal Kernu kodus toimunud laulupeost. Sel aastal jäi suur laulupidu Viljandis ära, kuid traditsiooni jätkamiseks tuli Kernu kodu laulupidude algataja Ülle Viisimaa välja mõttega korraldada väike laulupäev Vääna-Viti kodus. Ja nii see plaan õnnestuski.

Laulupäevale saabus lauljaid paljudest Harju üksustest, mis tõi kaasa ridamisi rõõmsaid taaskohtumisi. Oma elanike ja külalistega tuli kokku pea 200 inimest, et üheskoos laulda ja tantsida. Päeva alustuseks tervitas kõiki kohalviibijaid päevajuht ja diskor Roman, kes tutvustas päevakava ja andis ülevaate, mis toimuma hakkab. Järgmisena astus lavale Harju piirkonna juht Inge Varblas, kes rääkis laulupidude traditsioonist ja ajaloost, kiitis ürituse korraldamise eest ning rõhutas selle tähtsust erivajadusega inimeste elus. Sõna sai sotsiaalminister Karmen Joller, kes tänas küllakutse eest ja rääkis sellest, kuidas muusika meid mõjutab ning kui tähtis on laulmine ja tantsimine inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele.

Paeluvad esitlused

Peo tõeliselt paeluvaks osaks said kodude etteasted. Iga kodu andis laval oma parima, mis pakkus palju toredaid hetki ja üllatusi. Kehra Kodu pillilood lõõtsal ja erinevatel omavalmistatud instrumentidel tõmbasid publiku tantsule. Tallinna Merimetsa 1 ja Tallinna Loopealse kodu Sepapoiste laul rütmipillidega pakkus publikule äratundmisrõõmu nagu ka Tallinna Merimetsa tee 3 esituses “Põdra maja”. Kopli kodu elaniku inglihäälne laul pani kõik vaikselt ja mõtlikult kuulama. Mustamäe kodu aga raputas publikut latiinorütmide ja tantsudega, tõstes meeleolu lausa lakke.

Pärast esinemisi said kõik välikohvikus sooja seljankasuppi ja külma vahvlijäätist. Jäätis pakkus vajalikku jahutust päikesepaistelisel ja palaval päeval. Kui nüüd ilmast rääkida, siis isegi ilmataat sai aru, et me ajame siin õiget asja ja vihmasest prognoosist hoolimata oli ilm imeilus – seda paari vihmapiiska ei pannud tähelegi.

Pidu jätkus ühislaulmisega, kus lauldi Ülle Viisimaa juhendamisel vanemaid ja uuemaid tuntud laule. Lava täitus naerusuiste lauljatega ning õhus oli väga eriline tunne, mis tekib rõõmust, koosloomest ja teistega jagamisest. Suureks üllatuseks oli viimane etteaste, kus töötajad laulsid teada tuntud lastelaulu „Rongisõit“. See tõi kõigile soojad mälestused ja naeratuse näole.

Aeg oli seada sammud jälle kohviku poole, sest sealt oli juba mõnda aega tunda magusat lõhna. Vääna-Viti Kodu elanikud olid hoole ja armastusega küpsetanud maitsvaid šokolaadi- ja vanillimuffineid, mis koos kohviga andsid energiat, et pidu saaks jätkuda. Diskori juhendamisel keerutati jalga ja tantsiti ennastunustavalt – tõesti oli tunda, et nauditi hetke ja teistega koosolemist.

Kuna aeg ei peatu, siis kodu juht Diana Jurkova võttis viimaks sõna, tänades ja tunnustades kõiki osalejaid. Ta jagas tänukirjad igale kodule, kes olid sellele toredale päevale laulu- ja tantsuga kaasa aidanud. Kurb, kuid samas ka pidulik hetk oli kätte jõudnud – aeg lõpetada, meeliülendavast päevast hing helisemas.

Clairi Laur, Vääna-Viti kodu päevane tegevusjuhendaja