Varjupaiga taotlemine
Olulised mõisted
Varjupaigataotleja on välismaalane, kes on Eestis esitanud varjupaigataotluse, et saada rahvusvahelist kaitset. Varjupaigataotleja staatus kestab kuni Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) või kohtu otsuse jõustumiseni.
Rahvusvahelise kaitse saaja on välismaalane, keda on tunnustatud pagulasena, täiendava kaitse- või ajutise kaitse saajana ning kellele on antud Eesti elamisluba.
Pagulane on välismaalane, kes vastab 1951. aasta Genfi Pagulasseisundi konventsioonis sätestatud tingimustele ja kellele on PPA seetõttu andnud pagulase staatuse.
Ajutise kaitse saaja on välismaalane, kes on sunnitud eelkõige rahvusvaheliste organisatsioonide üleskutse tulemusena oma päritoluriigist või – piirkonnast lahkuma või on sealt evakueeritud ning:
-
kellel seoses olukorraga nimetatud riigis ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt tagasi pöörduda ja kes võib kuuluda rahvusvahelist kaitset reguleerivate sätete reguleerimisalasse;
-
kes on põgenenud relvakonflikti või püsiva vägivalla piirkonnast;
-
keda ähvardab tõsine oht langeda või kes on langenud inimõiguste süsteemse või üldise rikkumise ohvriks.
- surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise;
- piinamise või ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise;
- vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu.
Varjupaigataotluse esitamiseks on kaks võimalust:
-
Enne riiki sisenemist saab esitada varjupaigataotluse piirivalveametnikule ükskõik millises piiripunktis Eesti Vabariigi piiril. Seda võimalust tuleb kasutada juhul kui välismaalasel ei ole kehtivat viisat, reisidokumente ega Eesti elamisluba.
-
Kui välismaalane on juba Eestis, siis tuleb varjupaiga taotlemise sooviga pöörduda Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooni osakonna staatuse määratlemise büroo rahvusvahelise kaitse talitusse.
Enne varjupaigataotluse sisulist menetlust viiakse läbi vastutava liikmesriigi määratlemise menetlus. Vastutava liikmesriigi määratlemise menetluses lähtutakse EL Nõukogu 18. veebruari 2003 määrusest nr 343/2003 (nn Dublini määrus). Kui taotleja on enne Eestisse saabumist viibinud mõnes teises EL liikmesriigis või Islandil, Norras või Šveitsis või ta omab eelnimetatud riikide poolt väljastatud kehtivat elamisluba või viisat, siis saadetakse ta sinna tagasi ja menetlemise võtab üle sealne varjupaigamenetlusega tegelev ametiasutus. Kui taotleja ei ole viibinud eeltoodud riikides, tegeleb varjupaigataotluse menetlusega edasi üldjuhul PPA.
Kui varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutab Eesti, alustab PPA sisulist menetlust. Iga taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ja erapooletult. Otsuse tegemisel võetakse arvesse taotleja päritolumaa inimõiguste alast olukorda, taotleja selgitusi tagakiusamise kohta ja kõiki muid konkreetse taotlusega seonduvaid asjaolusid. Pärast taotluse esitamist kutsutakse varjupaigataotleja PPA-sse küsitlusele. Küsitluse eesmärgiks on anda taotlejale võimalus esitada suuliselt vahetu vestluse käigus omapoolseid fakte ning põhjendada, miks ta peaks Eesti riigilt kaitset saama, ning vastata täiendavatele küsimustele, mis menetlejal on tekkinud. PPA kasutab küsitlusel tõlki ning kannab kõik sellega kaasnevad kulutused, välja arvatud juhul, kui tõlgi valib taotleja.
1. anda pagulasseisund;
2. anda täiendava kaitse seisund;
4. keelduda rahvusvahelise kaitse andmisest või
5. lükata varjupaigataotlus tagasi.
Kui taotlejale keeldutakse elamisluba andmast või juhul, kui Politsei- ja Piirivalveamet lükkab isiku taotluse tagasi, on taotlejal õigus pöörduda 10 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest Tallinna Halduskohtusse. Halduskohtu otsuse saab edasi kaevata ringkonnakohtusse, mis on apellatsioonikohus ning ringkonnakohtu otsuse võib vaidlustada Riigikohtus, mis on kõige kõrgema astme kohus Eestis. Kui taotleja kaebus rahuldatakse, tuleb PPA-l korrata menetlusprotsessi ning teha taotluse suhtes uus otsus.
SA EESTI MIGRATSIOONIFOND „Eestis antavad kaitseseisundid“ (2009)