Ajaloost

Rahvusvahelises plaanis on Eesti riik, millel on küllaltki lühiajaline kogemus varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtmisel. Eestis on pagulasi vastu võetud ja varjupaigapoliitikat rakendatud alates 1997. aastast, mil hakkas kehtima esimene pagulaste seadus ning seega loodi alus varjupaigataotlejate õiguslikku seisundit ja viibimise aluseid reguleerivatele õigusaktidele.

1997. aastal vastu võetud pagulaste seaduses defineeriti varjupaigataotleja kui välismaalane, kes Eestis viibides või Eesti piiril taotleb Vabariigi Valitsuselt varjupaika. Seadus tugines rahvusvahelise pagulasõiguse vundamendiks oleval 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsioonil ning 1967. aasta pagulasseisundi protokollil, millega Eesti ühines päev pärast pagulaste seaduse vastuvõtmist.

Alates 2006. aasta 1. juulist hakkas kehtima välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (VRKS) ning pagulaste seadus kaotas kehtivuse. Uue seaduse väljatöötamise vajadus tulenes nii Eesti muutunud rahvusvahelisest seisundist kui ka Euroopa Liidu (EL) – Eesti ühines Euroopa Liiduga 1. mail 2004. aastal – seadusandlusest.

Lisaks liitus Eesti 2008. aasta algusest Schengeni viisaruumiga.

VRKS reguleerib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise aluseid ning välismaalase õiguslikku seisundit ja Eestis viibimise aluseid lähtudes välislepingutest ja Eurooa Liidu õigusaktidest. Sarnaselt paljude teiste Euroopa riikide praktikatega on ka Eesti seaduse kohaselt rahvusvahelise kaitse saajate integreerimine ette nähtud toimuma kohalike omavalitsuste toel. (Balti Uuringute Instituut: 2011)