Vääna-Viti Kodu väljasõit Viru rabasse
Ootasime väljasõitu, jõudsime kannatada selle saabumiseni.
Käisime Jägala juga vaatamas. Teisel pool jõge jalutasime hüdroelektrijaama territooriumil ja nägime kuidas vesi pahises. Saime teada, et nii tehakse vee jõul elektrit. Siis saame kodus telekat vaadata kui stepsli seina paneme.
Viru rabasse jõudsime peale lõunat. Ootasime giidi, aga ennem tuli miljon sääske meile kallale. Vehkisime neid eemale. Giid viis meid jalutuskäigule ja raba servas ütles meile, et sääsed rabasse ei tule. Ja tõesti, seal sääski ei olnud.
Maitsesime giidi ergutusel ka kuusevõrseid. Magusa kuuse maitsega olid. Meelde jäid ilusad veesilmad-rabajärved. Neid nimetatakse laugasteks ja on sügavad.
Ronisime ka vaatetorni otsa. Sealt nägime puid ja põõsaid ja vett. Ei kartnud. Nägime kaugele.
Rabas oli lai laudtee, sõida või ratastooliga, aga meil polnud vaja. Pärast oli kitsas laudtee.
Lõkkekohal tegime grillvorsti ja jõime limpsi. No küll olid head need peale pikka matka.
Pärast tahtsime kiiresti koju, et oma väsinud jalad taevapoole panna.
Olime vaprad. Soovime teinekordki matkama minna.
Vääna-Viti Kodu 3. maja elanike Erika, Vahuri, Heleni, Kulno ja Vladislavi meenutused pani kirja tegevusjuhendaja Ülle Viisimaa.
KUULA:
