Seinamaal “Galaktika” – teekond loovuse ja kasvamise juurde
KLAT (kinnise lasteasutuse teenus) Emajõe keskuses on kunstil nähtav ja toetav roll. Kasvatajana ja kunstnikuna näen iga päev, kuidas loovus aitab noortel ennast paremini väljendada, meelerahu leida ja avastada oskusi, mida nad endas ehk varem märganudki ei ole. Just sel põhjusel koondasime sügisel alustanud kunstiringi lapsed, kes on varasemalt silma jäänud loomingulise oskusega. Soovisime pakkuda neile midagi suuremat ja sisukamat kui tavalised tunnitegevused – võimalust luua midagi püsivat ja tähenduslikku.
Esimene suur projekt tuli tellimusena asutuse poolt- ühele väikerühma ruumile oli vaja värsket ilmet. Nii sündis idee maalida seinale galaktika. Teema sobis, kuna see on neutraalne ja universaalne, ei tõrju kedagi ja mida saab alati vajadusel veidi kohendada, kui elu seinamaali proovile paneb.
Projekti kaasasime kolm noort kunstihuvilist ning lisaks tuli appi minu tütar, Tartu Kunstikooli õpilane ja juba iseseisev kunstnik. Lapsed polnud varem nii suure pinnaga töötanud. Juba esimesel päeval selgus tõsiasi, mida nad ei osanud oodata: kõige keerulisem ei ole mitte maalimine, vaid ettevalmistus. Teipimine, pindade katmine, planeerimine – see kõik oli nende jaoks uus ja üllatavalt aeganõudev. Töö, mis väljaspoolt tundub “lihtsalt katame seinad ära”, osutus keerukamaks, kui nad arvata oskasid.
Just siin peituski projekti suurem pedagoogiline väärtus. Lapsed õppisid täpsust ja keskendumist, mõistsid planeerimise olulisust ja kogesid esimest korda, et loovtöö vajab distsipliini sama palju kui inspiratsiooni. Nad said tunda, kuidas meeskonnatöö nõuab kuulamist, rollide jagamist, vastutuse võtmist ja kohanemist sellega, et kõik ei lähe plaanipäraselt. Kui keegi väsis või kannatus hakkas katkema, tegime pause – mitte kui järeleandmist, vaid kui osa eneseregulatsiooni oskusest.
Mida üks seinamaal noortele tegelikult õpetas?
Maal ise pakkus lastele tehnilisi väljakutseid: värvide hajutamine, kihtide ehitamine, valguslahenduste loomine ja pihustustehnikaga töötamine. Kõik need oskused arenesid samm-sammult, katsetuste ja väikeste “ebaõnnestumiste” kaudu, mis tegelikult olid õppimise loomulik osa. Seinale ilmusid värvide üleminekud, tähed ja udukogud, mis iga järgmise tunni lõpuks muutusid üha terviklikumaks.
Lapsed märkisid hiljem, et kõige üllatavam oli mõista, kui palju tööd peitub ühe suurema kunstiteose taga. Kui väike joonistus paberil valmib ehk poole tunniga, siis üks sein nõuab kannatlikkust, mitut lähenemist ja teineteise toetamist. Nende sõnul oli protsessi raskeim hetk algus – see tülikas osa, kus midagi justkui veel ei sünni. Ometi õppisid nad just selle kaudu kõige rohkem: sihikindlus ja ettevalmistus on loomisprotsessi lahutamatu osa.
Valminud galaktika on nüüd selle ruumi keskne element. See toob ruumi värskust, pehmust ja kujutlusvõimet. Kuid veelgi olulisem kui lõpptulemus on see, mida lapsed protsessist said. Nad said kogemuse, kuidas nende kätega loodud midagi päriselt ruumi muudab. Kuidas koostöös võib sündida midagi, mida üksi poleks kunagi võimalik teha. Ja kuidas loovus on koht, kus kohtuvad kannatlikkus, elevus, keskendumine, individuaalne oskus ja ühine pingutus. Lisaks hiljem saadud tagasiside üllatas neid, sest nad pole harjunud saama tunnustust.
Virgylia Soosaar, KLA-teenuse Emajõe kasvataja
Virgylia Soosaar on elupõline kunstnik, graafiline disainer ja illustraator, kelle loominguline teekond sai alguse juba lapsepõlves Kehra Kunstidekoolis. Tema kunstialane haridus hõlmab Tartu Kunstikooli illustratsiooni ja kujundusgraafika õpinguid ning sellele lisandub aastatepikkune iseseisev loominguline praktika. Virgylia on loonud mitmeid isikunäitusi, illustreerinud raamatuid, kujundanud õppematerjale ning tegelenud paberi- ja köitekunstiga. Ta on aastaid läbi viinud käsitööalaseid koolitusi ning avaldanud kaks erialast raamatut.
Hetkel õpib ta Tallinna Ülikoolis kutsepedagoogikat, et siduda oma rikkalik kunstitaust pedagoogilise pädevusega ja rakendada loovmeetodeid tänapäevases õpi- ja kasvatustöös.
Alates 2025. aasta maist töötab Virgylia Emajõe keskuses kasvatajana ning juhendab seal sügisest ka kunstiringi. Tema töös põimuvad kunstiline meisterlikkus, õppeprotsessi mõtestamine ja soe, toetav lähenemine noortele. Virgylia usub, et loovus on üks teraapilistest väljendusvormidest, mis aitab enesevigastamise või depressiooniga silmitsi seisvatel noortel leida oma valule turvalisema ja tervislikuma väljundi. Lisaks pedagoogilisele tööle tegeleb ta aktiivselt loomeprojektidega, juhendab loovuskoolitusi ning jätkab isikunäituste loomisega.