Mee tootmise kunst
Ühel novembripäeval kogunes grupp Viljandi Männimäe mesindushuvilisi Rakvere lähedale Kärivärava külla osaühing Tamkat mesinduskeskusse. Tamkat OÜ omanike, kutseliste mesinike Hillar ja Tarmo Teetloki igapäevane töö ja kirg on seotud mesilaste ning mee tootmisega.
Alustasime tutvustusega mesilastest – kuidas nad kevadel tarudesse paigutatakse ja kuidas mesilasperet hoitakse tugevana. Mesilased lendavad õielt õiele, kogudes nektarit ja õietolmu. Elena tundis muret, kas mesilased ikka süüa ja juua ka saavad.
Meile selgitati, et just taimed ja ilmastik määravad mee maitse ja värvi. Nektar muundub tarus meeks, mida mesilased hoiavad kärjekannudes ja katavad õhukese vahakihiga. Kuna praegu oli juba talv ja mesilased magasid, siis me mesitarude juures ei käinud. Siiski selgitati meile, kuidas kärjed tarust võetakse, kaaned eemaldatakse ja näidati, kuidas mesi tsentrifuugis välja keerutatakse. Pärast seda puhastatakse mesi vahajääkidest ja villitakse purkidesse, et jõuda tarbijani puhta ja kuldse nektarina.
Mee degusteerimine oli külaskäigu tipphetk. Esimene lusikatäis tõi suve mälestused keelele – õrn lilleline magusus segunes kerge metsase alatooniga. Mõned maitsed olid kerge karamellise nüansiga, teised meenutasid värsket õunaaeda. Igaüks leidis oma lemmiku. Mirje kirjeldas maitset kui rahustavat looduslikku rohtu.
See külaskäik jättis kõigile mulje, et mesi pole pelgalt magus toiduaine, vaid looduse kingitus, mis kannab endas nii tööka mesilaspere hingust kui ka pererahva hoolt ja armastust. Külaskäik jättis osalejatele sügava mulje: mesindus on rohkem kui töö! See on elustiil, mis ühendab looduse rütmid ja inimeste pühendumuse.
Loo pani kirja Viljandi Männimäe tegevusjuhendaja Tiina Jams
KUULA:
