Iga inimene väärib oma tuba ehk miks elu neljakesi ühes toas ei ole lahendus
Viimastel nädalatel on avalikkuses tekkinud arutelu erihoolekandeteenuste kvaliteedi üle, eeskätt seoses ministri määrusega, mis lubab erandkorras paigutada kuni neli inimest ühte magamistuppa. AS Hoolekandeteenused jagab EPIKoja seisukohta: selline lahendus ei ole kooskõlas kliendi huvide ega inimväärikuse põhimõtetega.
Unistus majast, kus iga tuba on eri värvi
Meie pikaajaline kogemus näitab, et erihoolekandeteenuse elanikud soovivad ja väärivad privaatsust. Oma tuba ei peaks olema luksus, vaid elementaarne baasvajadus – koht, kus inimene saab olla tema ise, kujundada oma keskkonda ja tunda end turvaliselt. Üks lapselikus stiilis joonistatud pilt pärineb ajast, kus hoolekandeasutuste seinad olid hallid või rohelised ning üksinda toas elamisest ei osatud väga unistadagi. Sellel pildil on värvilised ruudukesed, toad, igaüks isesugune. Nii võtabki selle suure erihoolekandeasutuse kliendi joonistatud pilt 1990ndadest kokku suure ja inimliku unistuse: „Mina soovin, et tulevikus saaksin elada majas, kus iga tuba on eri värvi.“ See lihtne lause peegeldab sügavat soovi – oma ruumi, oma maailma.
Oleme liikunud kaugele ajast, mil inimesed elasid institutsionaalsetes asutustes, jagades magamistuba mitmete inimestega. Täna korraldame oma ettevõtte kodudes igal aastal „Kauni kodu konkurssi“, kus meie elanikud näitavad uhkusega oma isikupäraseid tube – täis kunsti, mälestusi, hobisid, isikupära. See on märk, et privaatsus ja eneseväljendus on nende jaoks ülioluline.
Erandolukord peab jääma erandiks, mitte saama normiks
Mõistan, et kriisiolukorras võib tekkida vajadus ajutiselt inimesi kokku paigutada. Ka meil on olnud juhtumeid, kus ootamatu õnnetus sundis inimesi ajutiselt tuba jagama. Kuid see oli erand, mitte norm. Seitse aastat üleminekuaega, mille jooksul lubatakse neljakesi ühes toas, tundub põhjendamatult pikk. Selle ajaga peaks toimuma kvalitatiivne hüpe, mitte samm tagasi.
Veelgi enam – tekib tunne, et raskete liitpuudega inimeste privaatsus ei ole oluline. See on vale ja ebaõiglane. Intellektipuue ei vähenda vajadust rahu ja oma keskkonna järele. Meie kogemus näitab, et ei meie elanikud ega nende lähedased ei soovi isegi kahekohalisi tube, vaid eelistavad privaatsust, isiklikku ruumi. Erihoolekandereformi algusest ehk alates aastast 2007 oleme strateegiliselt liikunud ainult ühetoaliste teenuskohtade suunas, sest see on inimeste eelistus.
Oma toa ootuses jäävad teenuskohad tühjaks
Probleemi juur peitub osati alarahastuses – teenuste hinnad katavad vaid umbes 65% tegelikest kuludest. Paradoksaalsel moel seisavad Eestis mitmed teenuskohad tühjana, sest inimesed ütlevad pakutavast kohast ära. Nad on valivad ja ootavad paremat – oma tuba, oma kodu ja kõrgekvaliteedilist teenust. See näitab, et privaatsus ei ole detail, vaid otsustav tegur.
Me ei tohi unustada, et erihoolekandeteenuste pakkujana ei ole meie eesmärk pakkuda lihtsalt teenust, vaid taastada nende inimeste õigused, kes on olnud ühiskonnast kõrvalejäetud. Kodune keskkond ja tegus elu on midagi, mida nad varem pole kogenud. Meie kohustus on jätkata seda teekonda, mitte astuda samme tagasi.
Iga inimene väärib privaatsust ja omaette olemist. See ei ole privileeg, vaid inimväärikuse küsimus.
