Lõngast ja mustritest – Ene lugu
Mina olen Ene. Pärit olen ma maalt, Lasila külast. Mul on 9 aastat vanem õde ja me kasvasime koos vanematega talus. Meil olid talus lambad ja neilt saime me lõnga. Ka mina olen püganud lammast. Vanaema pesi lõnga, kraasis selle puhtaks ja edasi läks töö vokiga. Vanaema õpetas ka mulle ketramist – vahel tuli see hästi välja, vahel mitte. Vanaema õpetas mind kuduma, kui olin 8-aastane tüdruk. Kõige esmalt õppisin tegema kindaid, hiljem sokke. Suuremana õppisin kuduma ka kapsuneid ja saan nende kudumisega siiani hakkama. Ema ja õde oskasid hästi tikkida ning õde õpetas seda ka minule.
Noore täiskasvanuna sain ma tööd UKU-s. Mul oli seal tööleping ja kudusin lastesokke ja -kindaid. Lisaks sellele kudusin külarahvale ning teenisin sedasi endale lisaraha.
Pärast vanemate surma sattusin elama Aaspere hooldekodusse. Ka seal tulid minu oskused käsitööd teha mulle kasuks ja mul oli alati tööd – minu käest telliti nii sokke, kindaid kui ka tikkimistöid. Käsitöö pakkus mulle suurt rõõmu ja aitas sisustada mu päevi. Tundsin ennast vajalikuna, et saan pakkuda läbi oma tööde inimestele rõõmu. Õppisin joonistama mustreid, mille järgi tikkisin patju. Alguses oli see natuke keeruline, hiljem jäid mustrid pähe ja ma ainult täiustasin neid.
Hiljem elasin Tormas kogukonnas elamise teenusel. Seal jätkasin oma oskustega ja tegin nii patju, kudumeid kui ka heegeldasin mänguasju. Oma töid käisin müümas laatadel, kus enamasti mu tööd ära osteti. See tegi mulle väga rõõmu – esiteks teenisin lisaraha ja teiseks olin õnnelik, et mu tööd inimestele meeldivad.
Oma uues elukohas – Rakvere Narva kodus – jätkan oma oskustega. Olen kudunud lastesokke, mida suvel sain laatadel müüa. Viimasel ajal tikin patju. Lemmikuks on kassimuster. Valmis tööd realiseerin turul, mis reeglina kohe ära ostetakse, ja seega ei ole mul ka valmis töid ette näidata. Hetkel on mul pooleliolev töö jänesemustriga.
Mul on väga hea meel, et minu ema ja vanaema õpetasid mulle käsitööd – nii elavad nende oskused edasi minus ja kududes ning tikkides tunnen, et nad on ikka minuga. Lisaks sellele on see oskus andnud mulle läbi elu lisateenimise võimaluse ja ma olen selle eest neile väga tänulik.
Ene jutu pani kirja Rakvere Narva tegevusjuhendaja Epp Lehtroos.
KUULA:
