Arvamus: Priidu lugu näitab, et lahendus on meie kõigi kätes

10.03.2026 avaldas Postimees loo ajukahjustusega mehest, kes külmus õues surnuks, sest riik ei suutnud talle üle aasta kohta leida.

Priidu lugu ei jäta kedagi külmaks. See ei olnud halbade inimeste või hoolimatute ametnike töö tulemus. Vastupidi – Postimehe artiklist näeme, et nii SKA, kohalik omavalitsus kui hooldekodud tegid oma võimaluste piires väidetavalt kõik, mis suutsid. Ometi jäi sellest kõigest väheks. Mitte kellegi pahatahtlikkuse tõttu, vaid seetõttu, et süsteem lonkab kahte jalga ja tänane lähenemine enam ei tööta.

Sellepärast ongi vale öelda, et keegi ei vastuta. Me kõik vastutame. Meie valitud Riigikogu kujundab seaduseid, meie valitsus kujundab eelarveid ning meie ühiskond otsustab, millised inimrühmad on prioriteedid. Ja täpselt seetõttu on ka lahendus meie kõigi kätes.

Erihoolekande olukord: pingutatakse, aga süsteemirusikas on kinni

Olles ise olukorraga kursis võin öelda, et teema on ministeeriumil ja allasutusel pikemat aega laual. Riigikontrolli analüüs kinnitab samuti, et SKA on järjepidevalt esitanud valitsusele ettepanekuid rahastuse suurendamiseks. Ministeerium on seda teemat korduvalt prioriteedina tõstatanud. Millegipärast jääb sellest siiski väheks hoolimata väikestest rahasüstidest, mis aitavad hoida nina veepeal.

Probleem ei ole ametnike töötahtes – probleem on selles, et süsteemi võimalused ei vasta tegelikule vajadusele.

Erihoolekande teenuse riiklik rahastus katab täna umbes 65% tegelikust maksumusest. Teenuseosutajad tegutsevad sisuliselt miinustega – mis tähendab, et arendused lükkuvad edasi, hooned amortiseeruvad ja tööjõuturul ei suudeta konkureerida. Kui lisada täitmata teenuskohad, mis tulenevad kliendi vajaduste keerukusest või sobivate tingimuste nappusest, siis jääbki tulemus kehvemaks kui sooviksime.

Uued kliendid, kes tulevad kodust, mitte enam suurtest endistest institutsionaalsetest hoolekandeasutustest, ootavad teistsugust elukeskkonda: privaatsust, turvalisust, individuaalset lähenemist. Kui teenuse hind ja rahastus ei võimalda sellist keskkonda pakkuda, siis on paratamatu, et mõnest kohast loobutakse – ja järjekorrad pikenevad.

Mida saab riik teha?

Ma ei usu süüdlaste otsimisse. Küll aga usun, et järgmise eelarveperioodi otsused võivad muuta kogu valdkonna nägu. Ja need otsused on Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse kätes.

Teenuse rahastus peab vastama tegelikele kuludele.See on fundamentaalne äriline loogika. Erihoolekande teenuste hinnad peavad katma reaalsed kulud, mitte 65%. Teenuseosutajad peavad saama pakkuda kvaliteeti, arendada keskkonda ja hoida kompetentseid töötajaid.

Järjekordade haldamine peab lähtuma abivajadusest, mitte saabumise järjekorrast.
Täpselt nagu tervishoius, peab seadusandlus lubama SKA-l inimesi järjekorras ümber tõsta vastavalt tegelikule vajadusele. See tähendab, et kriitilise vajadusega inimesed peavad saama ettepoole, teenuskoht ei tohi sõltuda sellest, mitmendal kuul inimene nimekirja lisati ning SKA-le tuleb anda seaduslik õigus teha selgeid, põhjendatud eelisjärjekorra otsuseid. See on üks muutus, mis ei nõua suuri investeeringuid, kuid parandaks kohe inimeste elusid.

Riiklikult tuleb tagada investeeringud teenuskohtade loomiseks. Vajame pika vaatega programmi, mis aitab teenuseosutajatel luua väiksemaid peremaju ja kõrgema turvalisusega keskkondi. Teenuseosutajad ei saa investeerida, kui teenuse hind ei kata kulusid või ei võta arvesse amortisatsiooni.

Poliitikakujundajate otsustest sõltub, kas Priidu lugu kordub

Ma tahan uskuda, et sotsiaalminister, SKA juhtkond ja sotsiaalala asekantsler on siiralt pühendunud erihoolekande parandamisele. Aga ainult nende soovist ei piisa. Lahendus sünnib Riigikogu ja valitsuse otsustes – eriti järgmise eelarveperioodi aruteludes.

Kui sotsiaalminister ja valdkonna tippjuhid lähevad uuel eelarveperioodil valitsuskabinetti erihoolekande rahastuse taotlusega, siis loodetavasti meenutatakse ka neid valusaid lugusid ja mõeldakse: kas meie otsus ja suunis aitab tagada, et ükski inimene ei jääks enam valede teenuste ja ajutiste lahenduste vahele?

Küsimus ei ole ainult poliitikas. Küsimus on inimeludes – ja just seetõttu on lahendus suuresti nende kätes, kellel on õigus eelarve ja seadused kujundada.