Kui ootame lapselt muutust, peame muutuma ise

Varajase sekkumise puudumise hind on liiga kõrge.

Mitte miski ei õigusta vägivalda. Olen nõus, et vägivaldsetel tegudel peavad olema selged ja vältimatud tagajärjed – mida varem, seda parem. Kuid iga kord, kui loeme järjekordsest noore inimese toime pandud raskest teost, jookseb nende lugude alt läbi korduv muster, millest ei saa mööda vaadata. Sellest tuleb rääkida mitte vägivalla õigustamiseks või süü hajutamiseks, vaid selleks, et asjad ei jõuaks sinnani, kuhu nad täna liiga sageli jõuavad.

Kui me ei suuda noori varem aidata, jäämegi tegelema vaid tagajärgedega. Need on karmid, kulukad ja sageli pöördumatud.

Varasema sekkumise võim

Olen töötanud noortega üle kümne aasta. See kogemus on korduvalt kinnitanud lihtsat tõdemust: mida varasemad ja selgemad on sekkumised ning tagajärjed, seda mõjusamad need on. Mõned noored jõuavad kinnise lasteasutuse teenusele juba esimeste tõsisemate probleemide ilmnemisel. Kui võrgustikutöö toimib, pere on koostöövalmis ning kodukeskkonnas tehakse vajalikud muutused, on võimalik näha tegelikke edusamme ja noorte taastumist.

Paraku jõuab suur osa noori kinnise lasteasutuse teenusele alles siis, kui nende mured on kujunenud aastatepikkuseks mustriks. Enamasti puudub neil toetav kodu ja sageli ka üks kindel täiskasvanu, kellega noorel oleks usalduslik suhe – olgu selleks lapsevanem, sugulane, perekodu töötaja või lastekaitsetöötaja. Teame, et riskikäitumise üks tugevamaid kaitsetegureid on toetava täiskasvanu olemasolu. Ometi on paljude noorte vanemad ise suure abivajadusega või ei ole lapse elus olnud päriselt hoolivat täiskasvanut aastaid.

Mitte miski ei murra last rohkem kui täiskasvanu, kes temasse ei usu ja teda alavääristab. Mõnikord on vanemad kurnatud, kuid koostöövalmis, ja vajavad aega ning süsteemset tuge, et uuesti toime tulla. Mõnikord ei suudeta oma abivajadust tunnistada. Ja mõnikord on vanem ise nii sügavas kriisis, et ei ole võimalik täita rolli, mida lapselt teenusele suunamise järel eeldatakse – nimelt pakkuda naasmisel turvalist ja toetavat kodukeskkonda. Sageli on juba varakult näha, et see keskkond ei muutu. Samuti on ette ennustatav, et laps ei suuda sinna üksi “tubliks” naasta. Kuidas ta saakski?

Eriti valusad on lood asenduskodudes elanud noortest. Näiteks olukorrad, kus kinnise lasteasutuse teenusel viibimise ajal lõpetatakse noorega asenduskodu leping. Teenuselt lahkudes ei ole noorel enam kodu ega kindlat täiskasvanut ning kriis algab sisuliselt uuesti. On ka häid näiteid – asenduskodude töötajaid, kes hoiavad noorega kontakti, külastavad teda kinnises lasteasutuses ja pakuvad tuge ka rasketel hetkedel. Kuid mitte ükski laps ei peaks teenuselt väljuma teadmatuses, kuhu ta edasi läheb. Mitte ükski laps ei peaks istuma pakitud kohvrite otsas ja ootama otsust. Ja mitte ükski laps ei peaks kinnisest lasteasutusest naasma nii, et palub temaga sõitval töötajal raadio valjemaks keerata, et tema nutt autos kuulda ei jääks.

Sageli on noorte lugude taustaks väga varases lapsepõlves kujunenud sügav ebaturvalisus. Ühe hilisteismelise noore teenusele suunamise taotluses kirjeldati, kuidas tema kasvukeskkond ei olnud turvaline ega stabiilne juba sünnist saati – koduvägivald, hulkumine, katkenud koolitee, pidevad kolimised kui “lahendus” probleemidele. Sellistes oludes kasvanud noore puhul on naiivne oodata, et üks aasta kinnise lasteasutuse teenust “teeb ta korda”. See ei ole võimalik. Teenus saab olla pidur ja kaitsev meede, kuid mitte imevahend.

Kui tahame päriselt ennetada vägivalda ja õigusrikkumisi, peame küsima: kuidas tagada igale abivajavale lapsele vähemalt üks püsiv ja toetav täiskasvanu? Kuidas vältida olukorda, kus laps elab aastaid ebaturvalises keskkonnas lihtsalt seetõttu, et täiskasvanud tema ümber ei suuda või ei taha abi vastu võtta?

Turvalised suhted lapsepõlves määravad elu

Lapse varajane areng toimub suhetes. Imiku- ja väikelapseeas kujunev aju vajab turvalisi, järjepidevaid suhteid ja füüsilist lähedust. Hooletusse jäetud lapsel ei teki turvalist kiindumussuhet ning see kajastub hiljem vaimse tervise raskustes, käitumisprobleemides ja suhetes teistega. Kodustest raskustest saavad alguse probleemid kooliskäimisega ja kui noored ei leia mõistmist end ümbritsevast keskkonnast, otsivad nad aktsepteerimist mujalt. Sageli jõuavad nad gruppidesse, kus tarvitatakse uimasteid ja pannakse toime õigusrikkumisi. Edasi satub nii mõnigi KLA-teenusele või vanglasse. Seetõttu on ülioluline toetada peresid varakult ja süsteemselt – nii sotsiaalsete kui ka psühholoogiliste teenuste kaudu.

Koolidele on antud märkimisväärne roll laste probleemide märkamisel ja lahendamisel. Praktikas tähendab see sageli, et koolist saab koht, kus süsteemi varasemad puudujäägid muutuvad nähtavaks: koolist puudumised, käitumisraskused, riskikäitumine, enese kahjustamine või õigusrikkumised. Kool ei ole enamasti nende probleemide algus, vaid koht, kuhu lahendamata murekohad koonduvad.

Samal ajal ei ole koolidel sageli piisavaid tugiteenuseid ega ressursse, et neid kriise lahendada.

Kui varajane sekkumine ei toimi ning perede toetamine jääb ebapiisavaks, süvenevad lapse raskused. Probleemid võivad väljenduda kas väliselt nähtava riskikäitumise ja õigusrikkumiste või sissepoole pöörduva ennast vigastava käitumisena. Alles selles etapis rakendatakse tugevamaid ja kulukamaid meetmeid, sealhulgas kinnise lasteasutuse (KLA) teenust.

Kinnise lasteasutuse teenusele jõudmine ei tähenda probleemi algust. See tähendab, et süsteem ei suutnud varem sekkuda. Ja ometi ootame just selles punktis lapselt kiiret ja sisulist muutust, samal ajal kui tema ümber olevad täiskasvanud ja keskkonnad sageli ei muutu või muutuvad liiga aeglaselt.

Eestis räägime strateegiates soovist liikuda Põhjamaade suunas, kus rõhk on varajasel sekkumisel ja universaalsel toetusvõrgustikul. Praktikas toimime aga sageli lähemal Ameerika mudelile, kus vanema autonoomia ja vaba valik seavad piirid riiklikule sekkumisele isegi siis, kui lapse abivajadus on ilmne. Need kaks lähenemist põhinevad vastandlikel väärtustel ning neid ei ole võimalik korraga edukalt rakendada.

Kui õigusrikkumiste ennetus jääb peamiselt õiguskaitseasutuste kätte, tegeleme ka edaspidi kriiside ja tagajärgedega. Palju tõhusam ja inimlikum oleks investeerida varajasse märkamisse, peredele suunatud kohustuslikku ja kättesaadavasse abisse ning püsivate suhete loomisse lapse ümber.

“Üks asi, mida nende laste puhul peamegi nägema, on see, et need lapsed, kes vajavad enim armastust, käituvad kõige ebaarmastusväärsemal moel. Aga me kõik tahame tegelikult hoolimist, märkamist ja armastamist,” on öelnud kunstnik Marta Vaarik (Ringvaade, 14.02.2023), kes kaasas mõned aastad tagasi KLA-teenusel viibivad noored projekti „Hoia mind kaisus“. Küsimus on, kas meil jätkub ühiskonnana julgust ja tahet näha selle käitumise taha – ning tegutseda enne, kui hilisemad tagajärjed muutuvad vältimatuks.