Samm-sammult südamesse ja üksteiseni

Karula Kodus toimus taas legendaarne südamenädala kooskõnd – üritus, kus kilomeeter võib vahel venida nagu vanaema kootud villane sokk, aga rõõm kahekordistub iga sammuga.

Hommikuti panimegi varbad joonele – kes oma varbad, kes kellegi teise omad – ja asusime teele. Tegemist ei olnud sugugi tavalise „lähen teen ühe ringi“ jalutuskäiguga. Oh ei! See oli tõsine spordiüritus… vähemalt vaimselt. Sest kui keegi ütleb, et kilomeeter on väike maa, siis ta pole ilmselt proovinud seda läbida ratastoolis või seltskonnas, kus iga samm on omaette väljakutse.

Iga päev ootas osalejaid ka lisaülesanne. Ühel päeval tuli märgata loodust – ja ausalt öeldes avastas nii mõnigi esimest korda, et puud ei olegi lihtsalt „need seisvad asjad seal“, ning et käbide ja kividega saab isegi kaalu võrrelda. Teisel päeval märkasime rohkem üksteist – mis oli samuti vajalik, sest keegi pidi ju jälgima, kes kuhu parasjagu liigub. Igal päeval tegime ka võimlemis- ja tantsupausi.

Koos liikudes õpime hoolima

Sel aastal ühines meiega ka Viljandi Männimäe kodu rahvas. Koos nendega läks asi kohe eriti hoogsaks – juttu, naeru ja „oota mind ka!“ hüüdeid jätkus igasse rajalõiku. Männimäe elanikud lükkasid ratastoole suure tähelepanelikkuse ja vastutustundega. Ratastooli lükkamine ei ole pelgalt kõndimine – see tähendab teise inimese eest hoolitsemist, rahulikus tempos liikumist ja pidevat jälgimist, et sõit oleks turvaline ja mugav.

„Ei tohi rutata, muidu on ohtlik,“ ütles Aleksei tõsiselt.

„Ma vaatan kogu aeg, et ratastool sirgelt läheks ja tal hea oleks,“ lisas teine osaleja.

„See on tähtis töö,“ ütles Evelin.

„Ma tunnen vastutust,“ sõnas Mirje uhkusega.

Elena naeratas ja lisas: „Mulle meeldib, kui Olga naerab.“

Männimäe tegevusjuhendaja Tiina sõnul kujunesid need päevad üksuse elanikele südamlikuks, õpetlikuks ja väga tähendusrikkaks kogemuseks. Koos veedetud aeg tõi palju liikumisrõõmu, hoolimist ja ühtekuuluvustunnet. Lihtsamalt öeldes: keegi ei tahtnud koju minna ja kõigil oli lõbus.

Kokku osales südamenädala kooskõnnil 202 vaprat liikujat, kes läbisid üheskoos 224 kilomeetrit. See tähendab, et kui kõik sammud kokku panna, saaks ilmselt juba kuhugi soojale maale välja… või vähemalt järgmise kohvipausini.

Nädala finaaliks oli tõeline tippsündmus – smuutide valmistamine. Seal selgus, et blender on tegelikult väikestviisi võlumasin: paned sisse banaani ja marjad ning välja tuleb midagi sellist, mida juuakse hea meelega ka siis, kui täpselt ei tea, mis seal sees on. Degusteerimine oli põhjalik – mõni võttis asja nii tõsiselt, et kontrollis maitset kolm-neli korda. Igaks juhuks.

Ja siis tuli ühistants! Sammud olid loomingulised, rütm vaba ning saali täitis tõeline ühtekuuluvuse energia.

Südamenädala päevad olid täis hoolimist, vastutust ja südamlikke hetki. Kokkuvõtteks võib öelda, et aeglane samm, tähelepanelik käsi ja julgustav sõna teevad head nii kehale kui ka südamele.

Merle Pürje, Karula Kodu tegevusjuhendaja