Eve luuletused
Illustratsioon: ChatGPT
Vaikne on õu.
Seal langeb üksik leht
mu juustesse, kusagil vuliseb jõeke
ja mu elu veel väreleb su ees
ja nõriseb nagu liiv
tuhaks su sõrmede vahelt.
Ei püüa su suviseid õrnu hetki,
peegelsiledat sinimerd
ja neis peegelduvaid tähti.
Olen langev täht, sinu südame pimedamais põhjas,
aga helge mälestus ei kao veel kaua, kaua.
Sirutan sinu poole käsi ja ma tean,
ma ei püüa sind enam teede tolmust, las kõlab ritsikate laul, veel see habras,
kaduv hetk ümber meie…
xxx
Vaikne silmapilk sinuga,
enne kui kaotan jäädavalt pinna jalge alt.
Tahan end jälle lapseks naerda,
jätta hüvasti lõplikult, just täna.
Sest sind ju ei ole,
ei ole, ei ole, ei ole.
Vaid tuul sahiseb, su juustes vaikselt,
salaja nukralt, kui tõusev kuu ja kaotsiläinud aastad.
Jahedus vaid jääb.
Ja see ei ole suvejahedus enam, sinu ja minu armastusest…
Eve Keila Kaare kodust
KUULA: