Kas Pärnu on linn kõigile? Mõtteid eelarvamusfestivalilt

Möödunud nädalavahetusel arutleti Pärnus toimunud eelarvamusfestivalil küsimuse üle, mis puudutab igaüht meist: kellele on mõeldud Pärnu linn? Arutelu keskmes oli see, kuidas kogevad linna inimesed, kelle jaoks liikumine, asjaajamine ja osalemine ei ole alati iseenesestmõistetav.

Ka mind oli kutsutud osalema arutelus ning selleks küsisin meie Pärnu kodude elanikelt kogemusi linna ligipääsetavuse osas, sest kes siis veel paremini oskaks olukorda kirjeldada ja kogemusi jagada.

Ligipääsetavus ei ole pelgalt kaldtee või lifti olemasolu küsimus. See on ennekõike tunne – kas inimene on oodatud, kas temast saadakse aru ja kas tal on päriselt võimalik osaleda. See mõte kõlas tugevalt ka meie kodude elanike kogemustes, mida aruteluks kaasa võtsime.

Hirm eksida ja vajadus turvatunde järele

Tamara sõnul ei ole linnas iseseisvalt liikumine alati lihtne. „Ma võin eksida, vajan abi, keegi peab kõrval olema,“ kirjeldab ta. Kuigi Pärnu tundub talle rahulik ja sõbralik, on hirm eksida igapäevaselt kaasas. Ebatasased kõnniteed ja segased ülekäigukohad teevad liikumise ebakindlaks ning rattaga sõitmist ta ei julge proovidagi.

Tema kogemus toob hästi esile, et ligipääsetavus on tihedalt seotud orientatsioonivõime ja keskkonna loetavusega. Kui ruum ei ole arusaadav, muutub ka kõige ilusam linn kellegi jaoks kättesaamatuks.

Info on olemas – aga kas see on mõistetav?

Mitmed elanikud tõid esile, et info on sageli olemas, kuid mitte alati kasutatav. Pikad tekstid, väike kiri ja keeruline ülesehitus teevad igapäevased toimingud keeruliseks. Tamara sõnul aitab, kui infot selgitatakse lihtsas keeles ja samm-sammult, kuid alati ei ole aega või võimalust küsimusi rahulikult esitada. Siis tekib tunne, et ollakse kellelegi tüliks.

Samas on ka vastupidiseid kogemusi. Pärnu Väike-Posti kodu elanikud kirjeldavad, et üldiselt on info kättesaadav ja paljud kasutavad igapäevaselt sotsiaalmeediat. See näitab, et ligipääsetavuse juures ei ole üks universaalne lahendus – vaja on mitmekesisust ja erinevate vajadustega arvestamist.

Oluline pole ainult taristu, vaid suhtumine

Arutelus kerkis korduvalt esile, et lisaks füüsilistele takistustele mõjutab ligipääsetavust tugevalt ka inimeste hoiak. Tamara tõi välja, kui valus võib olla halvustav kommentaar avalikus ruumis – üks halb kogemus võib jääda kauaks meelde. Inimene ei taha tunda end erandina, vaid osana linnast.

Samas on ka palju positiivset. Näiteks Rain tõi välja, et Apollo kino töötajad on alati abivalmis, ning mitmed elanikud kinnitasid, et üldiselt on inimesed sõbralikud ja valmis aitama. Sergei kogemusest kõlab samuti, et tal on linnas oma kindlad kohad ja inimesed, kes teda toetavad.

See kinnitab, et ligipääsetavus ei ole ainult tehniline küsimus – see on ka kogukonna nägu.

Takistused on tihti väikesed, aga mõju suur

Elanike kogemused näitavad, et tihti ei takista osalemist suured süsteemsed probleemid, vaid igapäevased detailid. Konarlikud kõnniteed, halb nähtavus ülekäigurajal või kõnnitee puudumine sunnivad inimesi liikuma autoteel. Mõnes kohas ei pääse ratastooliga ligi või on talvel kõnniteed raskesti läbitavad.

Samas toodi välja ka häid näiteid: kergliiklusteed, ligipääsetav raamatukogu liftiga, arusaadavad tähised haiglas ja uus Rääma sild, mis on meie elanikele rõõmu teinud. Need näitavad, et õiged otsused loovad päriselt võimalusi osalemiseks.

Kas linn on kõigile või ainult mõnele?

Arutelu üks võtmemõtteid oli, et ligipääsetavus ei tohiks olla eraldi projekt, vaid loomulik osa linnaplaneerimisest. Nagu Tamara ütleb: „Kõige suurem muutus oleks see, kui ligipääs muutuks igal pool mugavamaks, mitte eraldi tegemiseks.“

Selle kõrval tuleb aga arvestada, et kõik inimesed ei suuda oma vajaduste eest ise seista või neid sõnastada. See paneb vastutuse rohkem ühiskonnale – märgata, küsida ja kaasata ka neid, kes ise häält ei tee.

Pärnu täna – hea, aga mitte valmis

Suur pilt elanike kogemustest on pigem positiivne: Pärnu on rahulik, turvaline ja liikumiseks sobiv linn. Samas on selge, et ligipääsetavus ei ole veel kõigi jaoks ühtlane.

Kui mõelda tulevikule, ei oodatagi alati suuri investeeringuid. Olulisem on järjepidev märkamine – et kõnnitee oleks läbitav, info loetav ja inimene tunneks end oodatuna.

Nagu arutelus kõlama jäi: linn ei ole ainult hooned ja teed, vaid inimesed ja nende kogemus. Küsimus „kellele on mõeldud Pärnu linn?“ ei jää vastuseta ainult siis, kui oskame seda küsida iga otsuse juures.

Elin Kokla, Lääne piirkonnajuht