KLAT noor: ”Ma ei tea, mis minust muidu saanud oleks”

Täiskasvanutena teame üsna hästi, milline kinnise lasteasutuse teenus olema peab. Teame, milliseid eesmärke see kannab, milliste põhimõtete järgi seda osutatakse ja millist mõju loodame oma tööga saavutada. Oluliselt vähem teame aga seda, mida noored ise teenusel viibimise kohta arvavad.

Jah, oleme aastate jooksul uurinud noorte rahulolu küsitluste ja erinevate mõõdikute kaudu. Samuti on nii mõnigi töötaja hiljem juhuslikult kohanud kunagist teenusel viibinud noort ning kuulnud tänulikke sõnu selle kohta, mida teenusel veedetud aeg talle andis. Sageli on nende kohtumiste mõte olnud lihtne: „Ma ei tea, mis minust muidu saanud oleks.“

Ometi jõuab noorte enda hääl avalikkuseni harva. Seekord anname sõna ühele noorele endale. Järgnev tagasiside on tema aus ja vahetu vaade sellele, milline oli tema kogemus teenusel, mida ta arvab töötajatest ning millist mõju teenus tema elule avaldas.

Gerli Brifk, KLA-teenuse juht

Valgejõe keskuse noor:

Ei ole vahet, mis su taust on, kes sa oled või millised on su kogemused – siin koheldakse sind inimesena.

Annan tagasisidet oma kogemusest nii asutuses, kui ka rühmas. Minu arvates on see asutus väga okei – selles mõttes normaalne koht, et kui siia tuleb nooruk, siis ta saab kätte oma hariduse, kui tal seda vaja on. Siin on olemas kõik võimalused – saab motivatsiooni, on viha juhtimise programm ja teised programmid, mis aitavad noort.

Minu meelest on eriti tähtis see, et kui siia tulevad noored, kes ei ole eriti koolis käinud või ei ole lihtsalt kooli kohale jõudnud, siis see on väga hea koht, kus oma haridustee lõpetada ja edasi minna juba uue inimesena.

Kodukülastused on minu jaoks sellised nii ja naa. Mina arvan, et siin asutuses saaks väga hästi hakkama ka ilma kodukülastusteta, sest lapsele on siin võimaldatud kõik, mida tal vaja on. Ta saab käia väljas, minna linnaloale, käia koos kasvatajaga poes või raamatukogus. Iga õhtu – olenevalt süsteemist ja inimesest – saab noor kasutada oma telefoni tund aega ning lisaks umbes 20 minutit helistamiseks. Samuti on olemas arvuti kasutamise ajad kaks korda nädalas. Peaaegu iga päev on võimalik vaadata filme, kuulata muusikat ning teatud päevadel mängida Xboxi. Kõik vajalik on olemas, et noor saaks elus hakkama.

Isegi kui noor tuleb siia kodust, kus kasvatus on olnud väga vale ja toetust ei ole olnud, siis siin on alati olemas kasvatajad, kes päriselt tunnevad huvi – kuidas sul läheb, mida sa tunned, kas kõik on korras ja kuidas sul koolis läheb. Nad võtavad oma päevast aega, et rääkida sinuga, eriti siis, kui nad näevad või tunnevad, et sul on midagi valesti või sa oled ärev. Kasvatajad märkavad väga hästi ja püüavad alati aidata. Isegi kui nad täpselt ei tea, kuidas aidata, siis nad on olemas ja valmis kuulama. Juba see, et nad on olemas ja tekib usaldussuhe, on lapse jaoks väga oluline, eriti kui tal seda varem elus ei ole olnud.

Mina arvan ka seda, et siin on võimalik muutuda, kui seda päriselt tahta – aga ainult siis, kui noor on ise selleks valmis. Asutus ei saa tagada muutust, kui inimene ise vastu protesteerib. Minu jaoks on see koht nagu üks samm enne tõelist põrgut – siit edasi on kaks teed: kas parem või halvem. Kas lõpetad vanglas või oled vabaduses ja jätkad oma elu muutusega ning teadmisega, et see koht aitas sind, mitte ei teinud hullemaks.

Reeglid on need, mis seavad meile piirid ja aitavad meil mõista, kuidas elu päriselt käib. See koht seab selged piirid, mille ületamisel tekivad probleemid – ja mitte lihtsalt võivad tekkida, vaid tekivadki. Reeglid on selleks, et neid järgida, mitte rikkuda. On kuulus ingliskeelne lause „rules are meant to be broken“, aga kui see oleks nii, siis kaoks usaldus. Mida rohkem sa reegleid rikud, seda vähem sind usaldatakse.

See asutus õpetab ka sotsiaalseid oskusi – näiteks söögitegemist, suhtlemist, koristamist, riiete pesemist. Mina tulin siia nii, et ma ei osanud teha väga palju toite, kuid siin õppisin neid tegema ja ka palju uusi asju juurde.

Õppisin kasutama erinevaid masinaid, mille olemasolust mul varem aimugi ei olnud. Sain teada, et mu hirmud teatud asjade suhtes olid täiesti põhjendamatud – näiteks see, et riideid ei saa kuivatis väikseks kuivatada. Samuti õppisin, kuidas riideid kõige paremini kuivatada.

Siin on ka huvitegevused, mis on noortele võimaldatud. Kui siia tulin, ei osanud ma kasutada õmblusmasinat. Ma ei teadnud, mis on overlock-masin, ega seda, et on olemas masinad, millega saab tikkida pilte riietele. Kõik, mida ma teadsin, oli see, et käsitöö on halb, sest eelmisest koolist oli jäänud selline arusaam. Siin aga näidati mulle, et see võib olla tegelikult väga lihtne ja isegi huvitav, kui sa keskendud.

Olen õppinud vahetama õmblusmasina taldu, seda ise niidistama ja seadistama – mitte ainult ühel, vaid mitmel erineval masinal. Olen õppinud tegema patju, kotte ja isegi tasse kaunistama. Olen õppinud nii palju uusi asju, et seda on raske sõnadesse panna – kui hea võib tegelikult olla üks koht, mida sageli peetakse kõige jubedamaks.

Isiklikult olen tulnud kohast, mis oli minu jaoks tunduvalt keerulisem, ja selle koha kohta ütlen, et see on väga hea koht keerulisele noorele. Ei ole vahet, mis su taust on, kes sa oled või millised on su kogemused – siin koheldakse sind inimesena. Keegi ei suhtu sinusse halvasti ega käsitle sind kui mingit asja.

Siin keskkonnas oled sa hoitud, sinust hoolitakse ja sinu eest vastutatakse. Kasvatajad teevad väga palju selle nimel, et noorel oleks parem – et pakkuda seda, mida tal varem ei olnud või mida ta vajab.

Kokkuvõttes tahan öelda, et see on tegelikult väga okei koht. Seda ei pea kartma – siia tuleks tulla mõttega muutuda ja mõista, et see on viimane võimalus enne palju halvemat teed.