Selleks, et hoolida teistest, peame hoidma ka iseennast

Olen viimasel ajal palju mõelnud väärkohtlemisele sotsiaalhoolekandes. See on teema, millest ei ole alati lihtne rääkida, kuid millest vaikida me samuti ei tohi. Väärkohtlemisel peab olema nulltolerants. Kui tekib kahtlus, et kliendi suhtes on käitutud lubamatult või oma võimu kuritarvitatud, tuleb reageerida kohe, juhtunu välja selgitada ja vajadusel sekkuda. Meie kliendid sõltuvad meist ning sellega kaasneb väga suur vastutus.

Samas usun, et ainult juhenditest, protsessidest ja kontrollidest ei piisa. Need on vajalikud, kuid kvaliteeti loovad lõpuks inimesed. Seetõttu peame rääkima ka sellest, mis toimub meie enda ja meie kolleegidega enne seda, kui midagi juhtub.

Meie süütenöör ei ole alati ühepikkune

Pikaajaline töökoormus, vähene puhkus ja pidev emotsionaalne pinge muudavad inimest. Sageli märkamatult. Meie nö süütenöör võib muutuda järjest lühemaks. Ärritume kergemini. Meil jätkub vähem kannatlikkust. Konfliktid tekivad lihtsamini. Mingil hetkel võime avastada, et reageerime olukordadele viisil, mis ei ole meile tegelikult omane.

Ma tean seda ka enda kogemusest.

Kui töötasin meedikuna, jõudsin suure töökoormuse tõttu läbipõlemiseni. Ma ei muutunud vägivaldseks ega soovinud kellelegi halba. Küll aga vähenes märgatavalt minu empaatia patsientide suhtes. Ühel hetkel tundsin, et ma lihtsalt ei suutnud enam hoolida nii, nagu olin harjunud hoolima.

See oli minu jaoks oluline ohumärk. Sain aru, et see ei ole päris mina. Alles pärast aja maha võtmist ja pikemat puhkust mõistsin, kui läbi ma tegelikult olin. Vajasin taastumiseks aega ja ka spetsialistide abi.

Ma ei häbene seda kogemust. Vastupidi, see õpetas mulle midagi väga olulist: abi küsimine ei ole nõrkuse märk. Abi küsimine näitab, et inimene suudab enda olukorda tunnistada ja võtta vastutuse nii enda kui ka teiste eest.

Enda hoidmine on osa meie tööst

Me töötame valdkonnas, kus tuleb iga päev anda endast palju. Meie kliendid vajavad tähelepanu, kannatlikkust, rahulikku meelt ja empaatiat.

Aga me ei saa lõputult anda, kui meil endal ei ole enam midagi anda.

Seetõttu tasub aeg-ajalt endalt ausalt küsida:

• Kas ma olen viimasel ajal pidevalt väsinud?
• Kas ärritun palju kergemini kui varem?
• Kas inimesed ja nende mured on hakanud mind ükskõikseks jätma?
• Kas tööle tulemine tekitab vastumeelsust?
• Kas tunnen, et mul ei ole enam kannatust klientide ega kolleegidega?
• Kas olen hakanud käituma viisil, mida ma iseendas varem ei tunnistanud?

Kui vastus mitmele küsimusele on „jah“, ei tähenda see, et oled halb töötaja või halb inimene. See võib tähendada, et on aeg peatuda ja endaga tegeleda.

Puhkamine ei ole laiskus. Oma piiride tunnistamine ei ole läbikukkumine. Vajadusel abi küsimine on vastutustundlik käitumine.

Märkame ka kolleegi

Alati ei suuda inimene ise märgata, et temaga on midagi muutunud. Kui oleme pikalt üle koormatud, võivad muutunud käitumine, kärsitus või ükskõiksus tunduda meile endale tavapärased. Kõrvaltvaataja võib muutust märgata palju varem.

Seetõttu peaksime julgema kolleegi kõrvale tõmmata ja temaga rääkida. Mitte tingimata korrale kutsuda või hinnangut anda. Vahel on palju olulisem lihtsalt küsida:

„Kuule, mul on tunne, et sul on viimasel ajal raske. Kuidas sul päriselt läheb?“

Võib-olla vajab inimene just sel hetkel kedagi, kes kuulaks. Võib-olla vajab ta puhkust, ajutiselt väiksemat koormust või professionaalset abi. Ja võib-olla aitab üks õigel ajal peetud vestlus ära hoida palju suurema probleemi.

Sellise töökultuuri loomine on meie kõigi, aga eriti juhtide vastutus. Inimene peab saama öelda: „Ma olen läbi. Ma ei tule praegu toime ja vajan abi“, kartmata, et teda hakatakse selle pärast vähem väärtustama.

Aga on piir, millest me vaikides mööda minna ei saa

Enda ja kolleegide hoidmine ei tähenda, et vaatame lubamatule käitumisele läbi sõrmede. Kui näeme või saame teada, et kliendi suhtes on oma võimu kuritarvitatud, teda alandatud, halvasti koheldud või muul viisil väärkoheldud, peame sellest teada andma.

Rääkida saab oma juhiga. Kui mingil põhjusel ei soovita seda teha oma nime all, tuleb kasutada vihje andmise võimalust.

Siin on minu jaoks väga lihtne põhimõte:

Väärkohtlemist pealt nähes vaikimine ei ole neutraalne valik. Vaikides jätame abita inimese, kes võib ise olla kõige nõrgemas positsioonis.

Meil kõigil on kohustus sekkuda ja märku anda.

Hoolimine algab meist endist

Usun siiralt, et valdav enamus inimesi, kes on valinud töö hoolekandes, ei tule tööle sooviga kellelegi halba teha. Vastupidi. Inimesed tulevad sellesse valdkonda sooviga aidata. Aga me kõik oleme inimesed. Me väsime, meie elus juhtub raskeid asju ja vahel saavad meie jõuvarud lihtsalt otsa. Seetõttu ei alga väärkohtlemise ennetamine väärkohtlemise juhtumist. See algab palju varem.

See algab sellest, kelle me tööle võtame, kuidas inimese tööks ette valmistame, kuidas teda juhime, millise töökeskkonna loome ning kas oskame märgata, kui inimesel hakkab jaks otsa saama.

Ja see algab ka meist endist.

Hoidkem oma kliente.
Hoidkem oma kolleege.
Ja palun, hoidkem ka iseennast.

Sest selleks, et päriselt hoolida teistest, peab meil endal olema jõudu hoolida.

Kutsun kõiki üles järele vaatama Eesti Puuetega Inimeste Koja Teemapäeva “Nulltolerants vägivallale hooldussuhetes”. Siin räägitakse erinevate nurkade alt ausalt ja otse ning patroniseerimata.