Erihoolekandeteenuste inimväärne rahastamine – samm, mis muudab elusid ja loob tõelise heaoluriigi
Kui valitsus arutleb riigi eelarvestrateegia üle ja otsustab avalikus sektoris töötavate inimeste palgatõusu, on oluline meenutada, et erihoolekandeteenused on samuti osa sellest võrrandist. Praegu on meil Eestis umbes 6200 inimest, kes vajavad erihoolekandeteenuseid, kuid järjekorras on veel 2100 inimest, kellest 1100 ei saa ühtegi teenust. Keskmine ooteaeg on 2–3 aastat. See tähendab, et inimesed, kes vajavad abi, jäävad aastateks ootama, samal ajal kui nende lähedased murduvad hoolduskoormuse all. See on olukord, mis nõuab kiiret ja põhjalikku lahendust. Aga see on ka olukord, mis puudutab meid kõiki, sest kui me ei hoolitse kõige nõrgemate eest, siis milliste väärtuste eest meie ühiskond tegelikult seisab?
Miks on erihoolekandeteenuste rahastamine oluline?
Erihoolekandeteenused on mõeldud inimestele, kellel on raske, sügav või püsiv psüühikahaigus või intellektipuue. Need teenused ei ole luksus – need on eluliselt vajalikud, et tagada nende inimeste elukvaliteet ja võimalus iseseisvalt toime tulla. Kui riik ei suuda endale võetud kohustust täita ja erihoolekandeteenuse vajajatele vajalikke teenuseid pakkuda, langeb koormus toetust vajavate inimeste perekondadele, kes ei saa hoolduskoormuse tõttu aktiivselt tööturul osaleda. See ei ole ainult inimeste heaolu küsimus, vaid ka majanduslik probleem, kuna hoolduskoormus vähendab tööjõu osalemist ja suurendab sotsiaalseid kulusid. Aga see on ka inimlikkuse puudujääk. Kas me tõesti tahame ühiskonda, kus abivajajad jäetakse oma saatuse hooleks?
Praegune olukord ja selle tagajärjed
Teenuskohtade puudus: Praegu on järjekorras umbes 2100 inimest, kellest 1100 ei saa ühtegi teenust. Keskmine ooteaeg on 2–3 aastat. Kujutage ette, et teie lähedane vajab abi, kuid te ei saa talle seda pakkuda, sest teenused on liiga kallid või need pole lihtsalt kättesaadavad. See on reaalsus, millega paljud perekonnad Eestis iga päev silmitsi seisavad.
Madalad teenushinnad: Praegused riiklikud teenushinnad katavad keskmiselt vaid 66% teenuste tegelikest kuludest. See toob kaasa töötajate madala tasustamise, mis muudab tööjõu leidmise ja hoidmise keeruliseks. Tegevusjuhendajate palk on üks valdkonna madalamaid, mis viib professionaalide lahkumiseni sektorist. Kuidas saame oodata, et inimesed jääksid töötama keerulises ja nõudlikus valdkonnas, kui nad ei saa endale ja oma perele rahuldavat elatist tagada?
Rahastuse puudumise tagajärjed: Kui lisarahastust ei tule, võivad teenuspakkujad tõsta inimeste omaosaluse hinda või sulgevad teenuskohti või hoopis lõpetavad tegevuse. Personal voolab sektorist välja, järjekorrad pikenevad ja teenuste kvaliteet halveneb. See toob kaasa sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid, kuna inimesed, kes ei saa vajalikku toetust, ei suuda panustada ühiskonda ja nende lähedased ei saa tööturul osaleda. Juba tehtud riiklikud investeeringud ehk kogukondadesse loodud inimväärsed kodud amortiseeruvad ja valdkonna areng tervikuna pidurdub.
Rahastuse vajadus ja selle mõju
Esmatähtis on riiklike teenushindade tõstmine: Teenushindade tõstmine tegelike kuludeni, et tagada teenuste jätkusuutlikkus ja töötajaskonna püsimine. See hõlmab ka tegevusjuhendajate palgatõusu, et hoida professionaale sektoris. Me peame näitama, et väärtustame neid inimesi, kes teevad seda rasket, kuid vajalikku tööd.
Täiendavate teenuskohtade loomine: Lisarahastus võimaldab luua täiendavaid teenuskohti, mis aitab umbes 1000 inimest, kes on praegu järjekorras. See vähendab ooteaega ja parandab teenuste kättesaadavust.
Hoolduskoormuse vähendamine: Teenuste parem kättesaadavus võimaldab pereliikmetel vabaneda liigsest hoolduskoormusest ja naasta tööturule. See toob kaasa täiendava maksulaekumise riigieelarvesse.
Majanduslik mõju
Lisarahastus erihoolekandeteenustele ei ole ainult sotsiaalne, vaid ka majanduslik investeering. Kui järjekordade kaotamise ja sobivate teenuste pakkumise tõttu naaseb tööturule 1000 inimest, keskmise töötasuga 1300 eurot kuus, suureneb üksikisiku tulumaksu laekumine ca 1,5 miljonit eurot aastas. Lisaks suureneb sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu laekumine ca 5,3 miljonit eurot aastas. Erihoolekande teenuste hinnast moodustab 65% töötajate palgakulu. AS-i Hoolekandeteenused umbes 1000- pealise meeskonna näol saab öelda, et ühe kuu palgafondist, mis on ~2 miljonit eurot, makstakse riigile maksudena tagasi ~1miljonit eurot. See näitab, et erihoolekandeteenuste rahastamine ei ole ainult kulutamine, vaid ka investeering, mis toob nii sotsiaalset kui ka majanduslikku kasu. Aga veelgi olulisem – see on investeering inimeste eludesse.
Inimlik külg: kui Eesti tahab olla heaoluriik
Kui Eesti tahab olla tõeline heaoluriik, mis kaitseb ja hoolitseb kõige nõrgemate eest, siis sõnadest ja lubadustest üksi ei piisa. Me peame tegutsema. Me peame näitama, et me hoolime nendest inimestest, kes ei suuda ise enda eest seista. Me peame näitama, et me hoolime nende perekondadest, kes kannatavad hoolduskoormuse all ja ei saa elada täisväärtuslikku elu.
Kujutage ette, et te peate loobuma oma tööst, et hoolitseda oma lähedase eest, sest riik ei suuda teile abi pakkuda. Läbi selle kaotate oluliselt oma pere sissetulekust ja toimetulekuvõimest. See on reaalsus, millega paljud perekonnad Eestis iga päev silmitsi seisavad. Me peame küsima endalt: kas see on heaoluriik, mida me tahame? Kas me tahame riiki, kus perekonnad peavad loobuma oma unistustest ja elust, et hoolitseda oma lähedaste eest?
Kokkuvõte
Erihoolekandeteenuste inimväärne rahastamine on oluline samm inimeseõiguste ja sotsiaalse õigluse tagamiseks. See ei ole ainult sotsiaalne küsimus, vaid ka majanduslik investeering, mis toob tagasi nii sotsiaalset kui ka majanduslikku kasu. Sotsiaalministeeriumi üheks prioriteediks on erihoolekande rahastus. Kui sotsiaalminister, kes esindab nii suurt ja inimestele lähedast haldusala, peab erihoolekande rahastust üheks riigi prioriteediks, siis ei tohiks see kurtidele kõrvadele langeda. Minu palve on, et kui valitsus otsustab eelarvestrateegia üle, peetakse meeles ka ühiskonna kõige haavatavamaid sihtgruppe nagu erivajadustega inimesed. Me peame riigina tagama, et kõik inimesed, kes vajavad abi, saavad selle õigeaegselt ja kvaliteetselt. Ainult siis saame luua tõeliselt kaasava, jätkusuutliku ja väärtuspõhise ühiskonna.