Anita meenutus Läti reisist
Meie alustasime maikuud meeldiva reisiga Läti Vabariiki, täpsemalt Läti pealinna Riiga.
Meid oli bussijuhiga kokku 27 inimest, Kuressaare Ruubi kodust kaheksa elanikku ja kaks tegevusjuhendajat, Smuuli kodust üheksa elanikku ja kaks tegevusjuhendajat ning Sirge kodust 1 elanik. Lisaks olid meiega kaasas ka mõnede elanike eestkostjad.
Alustasime oma sõitu kell 7:10 hommikul Kuressaarest Kuivastu sadama poole. Buss, millega sõitsime, kuulus reisifirmale Kalle Bussid. Juhiks oli reisifirma omanik Kalle ise. Ta on väga tore ja mõistev inimene.
Lõunat sõime Ikla piiripunktis. Toidu valimine ja söömine võttis aega, kuna meid oli palju ja tekitasime pika järjekorra. Toit iseenesest oli väga maitsev ja hästi serveeritud. Enamik meist valis sealihašnitsli ahju- või friikartulitega ning mingi joogi, et toit paremini alla läheks.
Meie neli tegevusjuhendajat olid meile toidu valimisel ja lauda kandmisel abiks. Nad olid meiega kannatlikud ja tasakaalukad. Aitäh neile selle eest!
Kui toit oli söödud, asusime jälle oma teekonda jätkama. Esimene asi, mis meile Läti poolel silma hakkas, oli loodus. Puude lehed olid suuremad kui Eestis. Paljud puud juba õitsesid ja rohi oli pikem kui Eestis. Peab ütlema, et ilmaga meil vedas. Mõlemal päeval paistis soe päike, sademeid ei olnud.
Esimene koht Lätis, mida külastasime, oli Münchauseni muuseum. See asus looduslikult väga kaunis kohas, järve ääres. Muuseumis oli välja pandud paljude kuulsate inimeste vahakujud. Veel olid välja pandud paljude brändide joogiklaasid, mis olid tuntud üle Euroopa ja kaugemalgi. Ka Eesti Saku oli seal esindatud ning veel teisigi Eesti õlleklaase.
Oli välja pandud ka mitmesuguseid karikaid, mida keegi kuulsatest lätlastest oli kunagi võitnud ja muuseumile andnud, et ka teised inimesed, kes muuseumi külastavad, võiksid neid karikaid näha. Muuseumi ühes saalis magas üks kass toolide peal, keda mõned pidasid esialgu topiseks, sest topiseid oli ka selles muuseumis välja pandud. Väga huvitav oli ka see, et muuseumis olid niinimetatud “kõverpeeglid”, millesse vaadates võis näha end nii võimalikul kui ka võimatul kujul, kord paksuna, siis imekõhnana, kord kõverana, siis jälle sirgena. Nii et nalja ja naeru oli palju, kui nende peeglite eest mööda mindi.
Kui muuseumikülastus oli lõppenud, suundusime Riiga. Riia on väga ilus linn. See on Tallinnast 23 aastat vanem. Seal on palju vanaaegseid maju, mis on taastatud ja renoveeritud. Mul jäi selline mulje, et need majad näevad praegusel ajal ilusamad välja kui vanasti, mil neid alles ehitati, sest tänapäeva võimalused asju teha ja luua on paremad kui sadu aastaid tagasi. Kui me Riia vanalinnas jalutasime, külastasime üht suveniiride kauplust, kus müüdi merevaigust ehteid. Ehted olid ilusad ja neid oli igas hinnaklassis, kuid mida ilusamad, seda kallimad.
Riia vanalinnast sõitsime edasi toitlustuspaika nimega “Lido”. Selle nimega söögikohti on nii Tallinnas kui Tartus. Seal söömine võttis samuti palju aega. Aga toidud olid maitsvad ning portsjonid suured. Söögikoht ise oli väga ilus. Purskkaevud olid ilusad ja lilli oli palju, mängis ka muusika.
Peale söömist läks osa meie reisiseltskonnast veesõidukiga sõitma mööda Daugava jõge. Sõit meeldis väga ja kestis umbes üks tund.
Edasi sõitsime hotelli, kus tegevusjuhendajad meid tubadesse paigutasid. Kui olime end hotellis sisse seadnud, läksime väikesele jalutuskäigule ning külastasime kauplust Maxima.
Peale Maxima külastamist suundusime taas hotelli. Hotellitoad olid mugavad ja mõnusad. Toas sai vaadata televiisorit. WC ja duširuum olid ühes. Tegime ära õhtused hügieenitoimingud ja läksime magama.
Järgmisel hommikul ärkas igaüks meist nii, et jõuda kella 8:00-ks hommikueinele. Toiduvalik oli üsna hea. Igaüks sai teha endale selliseid võileibu, nagu soovis.
Peale hommikusööki, kell 9:30, sõitsime Riia Mootorimuuseumisse (automuuseum), kus oli väga põnev ja huvitav. Seal võis näha autosid ja muid sõidukeid, mis olid pärit 19. sajandi lõpust kuni käesoleva ajani. Mõned autod olid puust valmistatud. Need olid kõige algelisemad ja vanemad. Nad nägid välja nagu tõllad, mille ette vanal ajal hobuseid rakendati. Aga kuna need sõidukid olid rooliga, siis võis kindlalt arvata, et tegemist oli autodega.
Muuseumis olid välja pandud veel vanad mootorrattad, jalgrattad ja mopeedid. Vaatamata sellele, et tegemist oli autode muuseumiga, olid seal väljas ka sellised eksponaadid nagu vanad telefoniaparaadid. Näha võis ka nõukogudeaegset telefonikabiini, mille seina peal oli telefon. Väga nostalgilise tunde tekitas selle kõige nägemine. Kõik uus on ikkagi huvitav ja parem.
Kui muuseumis kõik vaadatud ja nähtud sai, hakkasime sõitma tagasi Eestisse. Ikla piiripunktis sõime taas lõunat ja sõit jätkus. Virtsus läksime praamile, et jõuda Kuivastusse ja Kuivastust edasi Kuressaarde. Koju jõudsime umbes kella kuue paiku. Olime pisut väsinud, kuid õnnelikud.
Selliseid reise ja väljasõite sooviks veel.
Anita Matijevskaja Kuressaare Smuuli kodust
KUULA: