Annika luuletus
Foto: Pixabay.com
Kas armastust saab katsuda,
kas otsid seda enda seest,
mul vastu tuleks astuda
valgust leida enda eest,
las sina tood mu pähe mõtted,
kuuletub sul hing ja ihu,
purusta sa ees kõik tõkked,
sa võta mind – ma olen sinu.
On tunnetes kõik välja öeldud,
las jääb see saatusegi külge,
Las armastus su hinges kordub,
ei puruneda saa ta üldse,
on tähistaevas õrnad pilved,
mis kleebivad end päikse külge,
pead elus ajama end sirgu,
las hing armastab ja virgub.
Ka kõrbes kasvab sinul rohi,
igavene tundeis suvi,
kas puudutada sind ma tohin,
mul selleks ammu juba huvi,
kui minu armastust sa laastad,
ja murdub tunnetegi alge,
sind ikka otsin mõtteis aastaid,
sa oled mulle ingel valge.
Annika Rendla Tartu Kalda kodust
KUULA: