Annika luuletus
Illustratsioon: ChatGPT
On saatus, kus su armuasjad,
kus ühiselt me teedel käime.
Sa armastades hinges kasvad,
isegi kui kurvalt näid sa.
Hinda vabaduse vilja,
koonda enda mõttevood.
Kas tunned kõigest juba hilja
ja unustada olnust lood.
Su pilk on ette kindel samm,
astuda võid siiski sa.
Sa tundeid imed justkui svamm,
kuid seda tuleb väänata.
Sa hingeõuel siiski üksi vaatad,
su pisarad on hinges kehal.
Lükka minema need aastad,
lase armastusel imet teha.
Oh hing, sa oled surematu,
sa elada võid edasi.
Kas tulevikus koidikul,
usu elus edasi.
Jääb üksindusse vahelgi,
ma õnneks püüan anda kire.
Kui ongi hingeelus ahel,
on armastus ju igavene.
Annika Tartu Kalda kodust
KUULA: