Anu loomaaialood: konnad, krokodill ja varaan
Foto: Pixabay
Kõredele (konnad) annan hommikul korjatud vahaleedikute vastseid. Need on mesilaste kahjurid, kuid konnadele sobiv sööt. Vaatan imetlusega oma kümmet väikest juttselg-kärnkonna. Nad on kõik ühte nägu. Kuidas sa nad ära tunned, on minult küsitud. Suurus, värv, osa on kohmakamad. Pilk peatub ühel väikesel isendil, kui kohmakas ta on, kuidas nad esijalgade abil omale toitu sisse topivad. Vahel olen andnud vihmausse, neid puhastatakse hoolega esijalgade abil. Kõik on pruunid, kõhu alt musta- valge kirjud, kuid laikude asetus erinev. Seepärast tunnengi neid, suurust, laike, mõni on tugevam, mõni nõrgem või kohmakam.
Mudakonni on 800-liitrises akvaariumis 13. Tuleb välja kaevata. Nad oskavad end mudasse peita nii, et annab otsida. Teised konnad, sisalikud agaamid, gekod, söövad ka jahuusse, vahaleedikute vastseid. Karus- ja kärnkonnad sääsevastseid. Maod ja sisalikud maiustavad munadega, söövad ka jahuusse, vahaleedikuid, tarakane, sääsevastseid.
Harikrokodill – meie vanamees on 67- aastane, kolme meetri pikkune, ootab oma tursakala, ka kana sobib. Monodillid, tömpkoonud, hiina alligaatorid saavad ka kala. Suured maod söövad suuri rotte, väikesed väikesi.
Meie kodustatud varaan Vaska on pärit Kagu- Aasiast. Kollase-rohelisetriibulise laperguse kehaga ja pika sabaga – koterdab päris vabalt ringi. Temagi toiduks on rotid ja munad. Ta on taltsas, laseb end paitada ja patsutada. Olin kord talle sabale astunud, ta oli teiste puuride all – ei mingit sisinat ega sabalööki. Varaanid kaitsevad end sabalöögiga – nagu nahkrihmaga saad vastu sääri. Lisaks on tal saagjad, sissepoole hambad. Ega ta naljalt saaki lahti lase.
Anu Unt Keila Kaare Kodust
KUULA: