Anu loomalood: delfiinid
Foto: Pixabay.com
Mis meid küll delfiinide poole tõmbab – kas nende naeratus, graatsia, kalduvus pakkuda meremeestele seltskonda ja päästa ujujaid? Me pole esimene põlvkond, kes neist võlutud on. Muistsed inimesed juba austasid neid, arvates, et delfiinid viivad nende sõnumid jumalateni. Ka tänapäeval arvatakse, et delfiin on vetevalla mõistatus, kellel on vaimsus ja intelligentsus, mis on meiega võrreldav. Kui paljud loomad inimese eest põgenevad, siis delfiinid tunnevad inimese vastu külgetõmmet rohkem kui hirmu. Üks mereäärne Florida restoran sai 15 aastat kiidelda delfiiniga, kes elas nende alal, kuigi tal oli võimalus lahkuda avamerele.
Delfiinide evolutsioon
Delfiinid arenesid neljajalgsetest loomadest, kes elasid mere kaldal. Kui nad hakkasid rohkem aega meres veetma, kohastusid nad mereeluga. Keha muutus voolujooneliseks, esi- ja tagaosa kitsenes, ja nende nahk muutus siledaks ning kummiseks, et see ei hõõrduks. Esijäsemed lühenesid, kuni ainult käelabad kehast välja ulatusid, ja nahk viie sõrme ümber liitus ujulestadeks. Tagajäsemed kadusid täielikult, ainult jäänukluud jäid sügavale kõhurasva. Nende asemel arenes võimas saba, mis annab suure liikumisjõu. Delfiinide kiirus on 29 km tunnis ja nad hoiavad tasakaalu nagu vesilennukid. Delfiinil sulanduvad kaks ninasõõret üheks, moodustades pealael hingamisava. Kui ta veepinnalt allapoole laskub, siis sulgeb ta selle võimsate lihastega, mis hoiavad õhu sees ja vee väljas. Pinnale tõustes avab ta selle, hingates kohe välja ja täites ava uuesti sukeldumiseks õhuga. Selle õhuvaruga võib ta vastu pidada suisa seitse minutit.
Toitumine ja puhkus
Delfiinide toiduks on kalad, kalmaarid ja erakvähid. Jahti pidades teevad nad meeskonnatööd, ajades kalad kitsale alale kokku, piirates ümber ja süües parve servast. Nad võivad ka oma võimsa sabalöögiga kalu uimastada kuni kümne meetri ulatuses.
Delfiinid puhkavad, lülitades poole oma ajust välja – teine pool kontrollib liikumist, hingamist ja hoiab ühe silma kiskjate osas valvel. Kumbki ajupool puhkab 3–4 tundi ööpäevas. Puhates nende keha hõljub vees horisontaalselt pinna lähedal, liigutades saba mõned korrad.
Foto: Pixabay.com
Sotsiaalne elu ja suhtlus
Looduses hoiavad delfiinid 2–15 loomast koosnevates rühmades. Rühmad koosnevad täiskasvanud emastest ja nende järglastest. Mida sügavam ja avatum on meri, seda suuremad on rühmad. Täiskasvanud isased uitavad territooriumi piirialadel, aga emased püsivad keskel. Emased ja pojad moodustavad kõige tugevama sideme, ujudes koos lahutamatult viis aastat. Tütred pöörduvad järglaste kasvatamisel ema rühma tagasi, kasvatades poegi sageli koos teiste emadega. Noored isased moodustavad perekonnast lahkudes vaid teistest isastest koosnevaid rühmi. Rühmade sõprussuhted kestavad kaua – isegi 15 aastat.
Kui nad üheskoos ujuvad, siis nad hõõruvad üksteise vastu või patsutavad üksteist, eemaldades nii nahalt parasiite. Delfiinidele meeldib väga puudutamine – treenerid kasutavad nende premeerimiseks nina peale patsutamist.
Delfiinide tekitatud helid on naksud, viled, kiunatused ja prääksud. Igal delfiinil võib olla erinev signatuur, mille teised ära tunnevad. See võimaldab neil suure parve kaoses üksteist nimepidi hüüda. Koos vilistades moodustavad nad veatu koori. Nad suhtlevad ka teiste helidega, näiteks laksutades sabaga, lõugu kokku lüües või paisates välja mullijugasid.
Delfiinid on väga lustlikud ja mänguhimulised, tehes lustlikke võiduajamisi. Nende mängudes ei ole ähvardavaid elemente.
Anu Unt Keila Kaare kodust
KUULA: