Anu loomalood: hiidpandade käitumine
Foto: Canva.com
Signaalid
Hiidpandad suhtlevad enamjaolt lõhnamärkide abil, mis jäetakse nagu graffiti kõikjale maha. Enamasti soovivad nad üksteisega kohtuda sigimishooajal, paaritumiseks. Teineteise leidmisel juhinduvad nad lõhnamärkidest. Nad hõõruvad oma pärakupiirkonda puutüvede, puuriseinte või maapinna vastu, eritades sekreeti või uriini. Sekreet on paks ja kleepuv, eemaldamiseks tuleks see maha kraapida. Nii võivad lõhnad neid kokku või lahku viia. Olles viimaks nägupidi vastamisi, lülituvad nad ümber helidele, mille kaudu väljendatakse kõiki tundevarjundeid. Nad inisevad, vigisevad, turtsuvad, korsatavad, urisevad, möirgavad, matsutavad, haugatavad, soiuvad ja laksutavad lõugu. Kui hiidpandad mängivad või on lihtsalt sõbralikud, ilma agressiivse või seksuaalse tagamõtteta, siis ei tee nad üldse häält.
Mängulist käitumist on märgata kõige rohkem kevadel, märtsist maini, kui nad valmistuvad sigimishooajaks. Üks hiidpanda kutsub teist mängima, tõmmates end kerra ja hakates kukerpallitama. Paar võib üksteisele selga ronida, käppa pidi koos seista, istuda näod vastamisi, haarata, lükata, küünistada ja lüüa käppadega üksteist. Vahel noogutavad peaga ja tiirlevad teineteise ümber. Aga kõike seda tehakse aegluubis.
Konfliktid
Looduses tekivad hiidpandadel konfliktid tavaliselt sigimisajal, kui 3-4 isast võitlevad emase pärast. Vahel satuvad ka emased kähmlema. Loomaaias võivad puurikaaslased võidelda toidu, vee või lihtsalt ka lesimispaiga pärast.
Võitlus
Ärritunud hiidpanda tõstab pea üles ja vaatab otse, alistuv pöörab pea kõrvale ja eemaldub joostes. Kui aga kumbki tagasi ei tõmbu, võib üks neist peale söösta, oma keha teisele otsa vinnata ja hammustada. Hammustused on suunatud mustadele kehaosadele. Võitlusi tuleb eriti sageli ette, kui emane ja isane kohtuvad mitte sigimise pärast.
Foto: Canva.com
Pulmad
Emane indleb kord aastas ning see kestab ainult 2-3 päeva, tavaliselt kevadel. 1-2 nädalat enne innaaega muutub emane rahutuks ja vähem agressiivseks, laseb isasel läheneda, noogutades ja raputades talle pead, häälitsedes inisevalt. Emane taganeb isase poole püstise sabaga, vahel võib ta taguotsa vastu puud toetudes üles upitada. Kui isane ei reageeri, võib emane end selili keerata ja väherdades esikäppi isase poole sirutada. Paaritumise ajal seisab isane emase taga peaaegu püsti, tõstab pead üles, iniseb ja teeb hammustamisliigutusi, tõuseb emasele selga ja laseb end uuesti maha, enne kui toimub tegelik suguühe. Mõni päev kestnud paaritumise järel, läheb paar jälle lahku, et jätkata oma üksildast elu.
Poegimine
Poeg sünnib septembris, pesas, milleks on vana puu õõs või kaljukoobas, mille ema on vooderdanud bambusevõrsete või rohuga. Pojad kaaluvad sündides 100 grammi, olles murettekitavalt väikesed. Ema hoiab vastsündinut pidevalt oma kaenlas, liikudes hoiab ta poega oma suus. Pojal on vali piiksuv hääl ja imeb 14 päeva. Ema vajab see aeg tohutuid toidukoguseid, et toota kosutavat piima. Aasta jooksul kasvab poeg 40 kg raskuseks loomaks. Kõigist sündidest on 60% kaksikud. Sel juhul hülgab ema nõrgema poja. Looduses tagab see vähemalt ühe ellujäämise.
Eluiga
Maksimaalne eluiga on hiidpandadel 30 aastat.
Anu Unt Keila Kaare kodust
KUULA: