Anu loomalood: kotkaste pulmamängud
Foto: Canva.com
Hilistalv tähistab paarisidemete algust, nii esmakordsete, kui ka eluaegsete. Paarilised hullavad taevas, et vähendada agressiivsust. Tagaajamismängus näevad nad välja nagu kaks musta tuulelohet, mis on nööri otsas kinni. Nad laskuvad, tiirlevad, siksakitavad üle taeva, muutes pidevalt lennuasendit. Mõnikord pöörab üks kotkas end tagurpidi ja puudutab tema kohal lendava linnu küüniseid. Üks kotkas tõuseb hästi kõrgele, jõuab haripunkti ja siis langeb maa poole. Enne maandumist keerab ta ringi ja alustab taas tõusu, justkui lennukipiloot, kes oma oskusi näitab. Tõeline täht on aga vankriratta mäng, kus kaks kotkast lendavad üles, ühendavad oma küünised ja seejärel lihtsalt langevad vabalt, sulepallina keereldes, sadu meetreid allapoole. Just siis, kui nad näivad maaga kokku põrkavat, lasevad nad teineteisest lahti ja lendavad minema, vaevarikka, kuid ilusa lennuga.
Taevas lennates või õrrel istudes, vahetavad paarilised pulmamängu hüüdeid, kõrgeid karjatusi, mis kajavad õhus. Pärast kogu seda uhket etendust kestab paaritumine ainult mõne sekundi, kõige rohkem kaks minutit, kuid võib toimuda mitu korda päevas. Tavaliselt algatab emane, võttes ahvatleva asendi, laseb keha alla, hoiab pea madalal ja sirutab tiivad välja. Isane vastab tema kutsehüüule, lehvitab tiibadega ja kõigutab saba üles-alla. Kui isane emasele selga ronib, tõmbab ta küünised eemale, et teist mitte vigastada, lehvitab tiibu ja toob esile hüüatuse. Lõpuks keerab emane oma saba küljele, et nad saaks kloaagid kohakuti panna. Pärast paaritumist sätivad nad oma sulgi ning lendavad koos pessa.
Põhja – Ameerika kotkastele kuuluvad linnupesade mõisad. Üks pesa, mida kotkapaarid olid nelikümmend aastat kasutanud, kaalus koguni 1800 kilogrammi, enne kui see lõpuks maha kukkus.
Anu Unt Keila Kaare Kodust
KUULA: