Anu loomalood: merikotka käitumine
Foto: Canva
Sõbralik käitumine teineteise suhtes
Suurema osa aastast kaitsevad kotkad oma territooriumi, õrsi ja pesitsusala, kuid talvel tekib sellesse territoriaalsusesse vaheaeg ning kotkad on üksteise suhtes sallivamad. Linnud, kes tavaliselt peletavad sissetungija nokaga minema, on nüüd valmis kükitama ühe puu otsas, hoides ainult vahetult keha ümber väikest isiklikku ruumi. Koos kükitamise eelised kaaluvad puudused üles. Näiteks saavad koos istuvad linnud üksteiselt vihjeid rikkalikemate toidukohtade kohta või uuendavad sigimishooaja ootuses paarisuhteid.
Teine sotsiaalne tegevus, mida suurte kogunemiste puhul on täheldatud, on üheskoos kümblemine. See juhtub küll harva, kuid võib olla nakkav – levides ühelt kotkalt teisele, kuni kõik pladistavad üheskoos.
Üheskoos jahtimine ja toitumine
Vahetevahel teevad kotkapaarid jahipidamisel koostööd. Nad ajavad saaki teineteise poole, lootuses olla ise see, kes viimaks looma kinni püüab. Kotkad võivad koguneda ka üheskoos toituma suurte korjuste juurde, näiteks kaldaleuhutud vaalade juurde. Kuna kotkas ei suuda kaitsta kogu korjust üksinda, taluvad nad üksteise lähedust, lastes agressiivsuse välja vaid ajutisteks nägelusteks. Vaoshoitus, mida neil kogunemistel ja talvistel pidusöömingutel üles näidatakse, ei ole siiski erilise sõbralikkuse märk. Linnud lihtsalt taluvad üksteist, et igaüks saaks “pirukast” oma tüki.
Konfliktkäitumine tekib pesitsevatel kotkapaaridel oma territooriumi (sealhulgas pesakohta, lemmikõrsi ja järglasi) suurte kiskjate eest kaitstes.
Ähvardus
Täiskasvanud kotka värv on üheks passiivse ähvarduse vormiks. Tema säravvalge pea hoiatab teisi kotkaid juba kaugelt, et territoorium on hõivatud. Et seda sõnumit täiel määral ära kasutada, istub energiasäästlik kotkas silmatorkavates kohtades, kaitstes sedasi tõhusalt ala minimaalse võitlusega. Kui mõni kotkas seda visuaalset hoiatust ignoreerib ja territooriumile siseneb, võib sealne elanik tuua kuuldavale heleda hoiatushüüu. Kui hüüd vaikib, alustavad nad tiirutamisetendust, liueldes sissetungija kohal kuni ta piirkonnast lahkub.
Kotkaste kõige agressiivsem ja kõige tavalisem viis kutsumata külalisi minema peletada on territoriaalne tagaajamine. Sellisel juhul lendavad asukad otse sissetungija poole ja ajavad teda taga, kuni ta lahkub või asub võitlema. Taga ajavad linnud võivad jalad ja küünised sissetungija poole välja sirutada, tõestamaks, et neil on minemakihutamise osas tõsi taga.
Ühised õrrepuud, mis on talviste kogunemiste puhul tavalised, on samuti värvikate konfliktide tandriks. Eriti varastel õhtutundidel, kui kotkad võitlevad omavahel hea õrrepaiga pärast. Kui mõni kotkas maandub teisest vähem kui 60 cm kaugusel, võib oma kohta kaitsev kotkas kaelasuled turri ajada, pea alla lasta ning sissetungijat nokaga lüüa. See on tüüpiline õrrel käitumine. Minematõrjutud kotkas otsib mõne teise õrre ja hakkab sealset asukat trügima. Üks minemakihutamine võib õrrepuul algatada doominoefekti, mis lõpeb alles siis, kui viimane kotkas leiab hõivamata koha ja sätib end sinna.
Foto: Canva
Toidu pärast võitlemine
Enamik otseseid rünnakuid tehakse toidu pärast ja valdav osa neist leiab aset siis, kui kotkaid on koos massiliselt. Näljane kotkas püüab sundida teist oma toitu loovutama, kasutades õhus jälitamist, sööst-, jooksu-, kõndimis- või hüpperünnakuid. Toiduomaniku hirmutamiseks võidakse kasutada nii küüniste näitamist, mille korral küünised suunatakse teise linnu poole või tiibade näitamist, mille korral aetakse tiivad laiali. Kui toiduomanik ei tagane, võib alustada kähmlust, minnes võideldes küüsipidi kokku. Kui taas lahku minnakse, võib üks kotkas haarata jalaga saagi ja üritada seda minema vedada, pannes teist seda uuesti tagasi vallutama. Selline käitumine meenutab lindude versiooni köieveost ja seda nimetatakse küünisveoks. Kotkad võivad püüda üksteist nokkida või üritada toidupalasid varastada. Kui näppaja napsab nokatäie, hoiab ta alati oma pead toiduomaniku peast madalamal. Võib-olla annab see märku omamoodi alistumisest, mis ütleb: “Mind huvitab toit, mitte sinuga võitlemine!”. Kui näppaja näol on tegu noore kotkaga, siis aitab silmatorkava valge pea puudumine kahandada domineeriva kotka agressiivsust. Kotkad, keda kiusatakse, võitlevad vastu paljuski samasuguste võtetega, mida kasutavad nende ründajad. Nad kisendavad, tõstavad pea ja kaelasuled üles, löövad ründajat nokaga ja lükkavad tiivad laiali. Kaitsmise korral ajab kaitsja tiivad korjuse kohal laiali, justkui varjaks seda vastase silme eest. Kuna kotkaid peetakse loomaaias mitmekesi koos, siis võib seal kõiki neid kaitseliigutusi näha, eriti söögiaegadel.
Anu Unt Keila Kaare Kodust
KUULA: