Anu loomalood: nokkloom
Foto: canva.com
Praegu kuulub ainupiluliste seltsi viis esindajat, kes moodustavad kaks sugukonda: nokkloomlased ja sipelgasiilid. Kõik on levinud Austraalias, Uus-Guineas ja Tasmaanias. Nokkloom avastati 18. sajandi algul. Näis imelik, et karvadega kaetud imetajal on pardi nokk ja varvaste vahel ujulestad. Euroopa kolonisaatorid nimetasid teda part-mutiks, austraallased kutsuvad teda platipuseks. Aastal 1884 avastati, et tegemist on imetajaga, sest tal on piima eritavad näärmed ja oletati, et tegemist on munejaga, mis ka tõestust leidis. Nokklooma saba on lame nagu kopral ja pikkust 65 cm. Pardinokk on ainult nokalaadselt arenenud koon, mida katab närvikiudude rikas nahk. Tema nokk on kompimiselund, millega ta otsib toitu. Pea on ümmargune, sile, kõrvalestad puuduvad.
Eluviis ja käitumine
Esijalgade varvastel on ujulestad, mis aga volditakse kokku, kui ta liigub maapinnal või kui kasutab küüniseid uru kaevamiseks. Esijalgadel on täita suur osa mulla kraapimisel ja ujumisel, tagajalgadel aga maismaal käimise korral. Vees viibib ta tavaliselt paar tundi ööpäevas, käies toitumas hommikul vara ja õhtul hilja. Ta toitub väikestest veeloomadest, tuhnides põhjamudas. Suurema osa ajast veedab ta oma urus maismaal, mis asub kuskil järsu kalda varjus 1,2-3,6 meetri kõrgusel veepinnast. Urul on tavaliselt kaks ava.
Foto: canva.com
Sigimisperiood ja poegade kasvatamine
Nokkloom teeb igal aastal lühikese talveuinaku, mille järel saabub sigimisperiood. Isased kohtuvad emastega vees. Munemisajaks kaevab emasloom spetsiaalse uru, millel on pikkust 4,5-6 meetrit. Uru lõppu teeb ta pesakambri, mille ta vooderdab veetaimede, peente puuokste ja eukalüpti lehtedega. Pesa materjali viib ta urgu saba abil. Kui pesa on valmis, suleb ta uru 15-20 cm paksuse korgiga. Nii müürib ta end oma redupaika, kuhu ei tungi ükski vaenlane, ja hakkab munema. Munad on väikesed, läbimõõduga alla kahe sentrimeetri, ümmargused, koor määrdunud kollakasvalge. Koor on pehmest, elastsest sarvainest. Tavaliselt on pesas kaks muna, vahel ka 1-4. Haude pikkus on kõikuv, 7-10 päeva. Haududes hoiab nokkloom muna oma kehal. Nokklooma piimanäärmed on ilma nisadeta, avanevad pooridena. Piim voolab ema karvadele, kust pojad seda lakuvad. Pojad on 11 nädalat pimedad, siis avanevad silmad. Nad kasvavad kiiresti, kuid jäävad ikkagi veel kuueks nädalaks urgu. Piimast toituvatel poegadel on algul piimahambad, hiljem need kaovad, asendudes sarvliistakutega. Nelja kuu vanuselt minnakse esimesele veeretkele, toitu otsima. Järk-järgult minnakse teisele toidule üle.
Nokkloom on kergesti erutuv, närvilise võitu isend, sellepärast ei saa teda eriti loomaaedadesse viia. Nokklooma transportimine sai võimalikuks tänu H. Durellile, kes lõi talle kunstlikud looduslikud tingimused.
Anu Unt Keila Kaare kodust
KUULA: