Anu loomalood: orav ja lendorav
Orav
Orav on koheva pika sabaga, 170-400 g kaaluv vilgas loomake, paljudele tuttav linna või asula lähedal olevatest parkidest. Suvel on ta punakaspruuni ja talvel hallikaspruuni karvastikuga. Orava põliskoduks on siiski metsad, eelistades parema meelega kuuse- ja segametsi. Saaremaal ja Hiiumaal võib kohata oravaid, kelle kasukas on must. Orav liigub rohkem puudel kui maapinnal. Kõverdunud küünistega pikad varbad aitavad tal osavalt puudel turnida. Suur saba toimib nagu tüür, kui ta pikki hüppeid sooritab puult puule.
Orav eelistab talvel kuuseseemneid süüa. Käbi esikäppade vahel hoides närib ta pikkade esihammastega ära käbi kattesoomused. Kui kuusekäbisid pole piisavalt, siis sobivad ka männikäbid ja kuusepungad. Kevadest sügiseni on orava tähtsaks toiduks lehtpuude seemned, erinevate taimede viljad ja marjad, seened, putukad ja vahel linnumunad ning linnupojad. Talveks varub ta oksaharude vahele, puuõõnsustesse pähkleid, tammetõrusid ja seeni. Talviti on neil tihti nälg varuks, eriti kui on käbivaesed aastad. Aastatel, kui on rikkalik käbisaak, sigib orav jõudsalt. Siis võib tal olla ühe poja asemel pesas 3-4 järglast.
Orav pesitseb kaks korda aastas, märtsis-aprillis ja teist korda suvel. Vastsündinu on tikutopsi suurune. Kaks esimest kuud toitub ta ainult emapiimast ja pesast välja ei tule. Sigima hakkab orav tavaliselt aasta vanuselt. Pesa asub tal tavaliselt metsas, kuuseokste vahel, toetudes tüve lähedal okstele, umbes poole meetrise läbimõõduga, kerakujuline, raagudest punutud ehitis. Seest on pesa vooderdatud sambla, sulgede ja muu pehme materjaliga. Orav võib pesitseda ka puuõõntes ja linnupesakastides.
Orava peamisteks vaenlasteks on händkakk, rebane, metsnugis ja kanakull, kes tihtipeale rüüstab orava pesi.
Lendorav
Foto: aaxiswildlife.com
Lendorava sugukonda kuuluvad oravlastele lähedased närilised, kes erinevad oravlastest nahavoldi olemasolu poolest ees- ja tagajäsemete vahel. Seda kasutatakse lendamiseks ja õhus planeerimiseks. Liuglemisel tõmmatakse lennusirgu jäsemed välja sirutamisega, randmelt lähtuv väike sirpjas luu toetub lennuse eesserva. Sabaga pidurdab ta hoogu puule laskudes. Erinevatel liikidel ulatub lennukaugus 30-40 meetrini. Lennu suunda muudavad nad saba ja lennuse suunda muutes. Kui lendorav on puule haakunud, jookseb ta tüve vastaspoolele. Niisugune käitumine päästab looma, juhul kui teda jälitab röövlind.
Hambaid on tal samapalju kui oravatel, koon on ümaram, kõrvad lühemad ja silmad palju suuremad. Viimane omadus on vajalik õhtul või öösel tegutsemiseks. Esikäppadel on tal neli varvast, tagakäppadel viis varvast, kõigil neil tugevad, teravad ja kõverad küünised, mis võimaldavad osavalt ja kiiresti puutüvedel ja okstel liikuda. Karvastik on kohev, siidjalt pehme, aga nahk rabe. Tavaliselt elutseb ta okas- ja leht-segametsades. Nad veedavad kogu elu puudel, maapinnale laskuvad harva ja liiguvad seal kohmakalt. Elutsevad puuõõnsustes, orava ja rähni vanades pesades. Lõunapoolsed liigid elutsevad ka näritud kookospähklites, kuhu nad varuvad ka toitu ebasoodsateks aastaaegadeks. Toituvad pungadest, lehtedest, lihakatest viljadest, pähklitest ja putukatest. Poegivad pesas 1-2 korda aastas, tuues ilmale 2-4 poega. Nad võivad elada kuni 13-aastaseks.
Maailmafaunas tuntakse praegu 36 erinevat liiki lendoravaid. Kõige suurem liik on taguan, kelle tiiva pikkus on 60 cm, saba 63 cm ja mass kuni 1,4 kg. Ta suudab lennates ületada kuni 60 m vahemaid. Teisel kohal on kaljulendorav, kelle keha tüve pikkus on kuni 46 cm ja saba 56 cm. Eestis elutseb harilik lendorav, peamiselt Kirde-Eestis. Tema pikkus on 14-24 cm, saba pikkus 14 cm. Talveunne ei lange, kuid käreda pakasega päevad veedab pesas, toitudes talvevarudest. Poegib üks kord aastas, juunis või juulis, ja pesakonnas on 1-2 poega. Lendorav on Eesti punases raamatus punasel lehel.
Anu Unt Keila Kaare kodust
KUULA: