Anu loomalood: sipelgasiil
Foto: Pixabay.com
Sipelgasiil kuulub ainupiluliste sugukonda. Suuruselt ei ületa ta harilikult 40 cm, okaste pikkus on kuni kuus sentimeetrit. Nende värvus varieerub valgest mustani. Okaste all katab keha lühike, punakaspruun karvastik. Tal on viie sentimeetri pikkune koon, mis on peenike ja terav, suu ava on kitsas. Kõrvade ümber leidub tavaliselt pikemate karvade tutte. Saba on vaevumärgatav, kaetud okastega. Tema tugevatel jäsemetel on viis tugevat, laienenud küünist. Eriti suur ja kõver on tagajala teise varba küünis, mida ta kasutab enda sügamiseks, sest okaste vahel leidub palju parasiite, nagu meie siilil ja ka okassigadel.
Elupaik ja käitumine
Sipelgasiil on maismaaloom, elades kuivas põõsastikus, eelistades kiviseid alasid. Urge ta ei raja. Peamiseks kaitsevahendiks on okkad. Tülitamise korral tõmbub ta kerra nagu siil. Küüniste abil saab ta kaevuda kohevasse pinnasesse, peites nii keha esiosa. Nii sirutab ta kallaletungijale vastu oma tahapoole suunatud okkad. Päeval puhkab ta kivide all või puuõõnes, öösel läheb jahile. Külmal aastaajal magab ta peidikus lühiajalist talveuinakut. Naha alla kogutud rasvavarud võimaldavad ilma toiduta läbi ajada.
Meeled ja toitumine
Sipelgasiilil on väga terav kuulmine, kuid halb nägemine. Öösiti väljas ringi hulkudes juhindub ta peamiselt haistmisest. Toitub sipelgatest, termiitidest ja teistest putukatest. Samuti ei põlga ta vihmausse ja teisi väikesi selgrootuid. Ta lõhub sipelgapesi ja lükkab paigast kive, et nende alt putukaid leida. Leides putuka, heidab ta suust välja pika, peene ja limase keele, millele kleepub saak. Hambaid tal ei ole, kuid keelepäral on sarvhambakesed ja hõõrudes neid krõbulise suu lae vastu, purustab ta püütud saaki. Keele külge kleepub ka mulla ja liiva osakesi, mis makku sattudes viivad lõpule toidu peenendamise, umbes nii nagu lindudel.
Sigimine ja areng
Nagu nokkloom, on ka sipelgasiil muneja. Ta ainus muna paikneb kukrus, mis tekib emaslooma kõhule sigimisperioodil. Kuidas muna kukrusse tekib, ei teata täpselt tänini. Arvatakse, et kuna tal on väga paindlik keha, siis looka tõmbudes muneb ta otse kukrusse. Muna hautakse kukrus, kus poeg purustab munakoore ja piimanäärmed eritavad karvadele piima, mida poeg lakub. Poeg jääb kukrusse seniks, kuni talle okkad kasvavad. Seejärel jätab ema poja mõnda peidupaika maha, käies teda veel mõnda aega piimaga toitmas.
Sipelgasiil ja inimene
Sipelgasiil talub hästi vangipõlve ja on elanud seal kuni 27 aastat vanaks. Aborigeenidele maitses tema liha ja nad pidasid talle tihti jahti. Vaatamata pisikesele suurusele on tal üllatavalt palju jõudu. Kõneldakse sipelgasiilist, kes lukustati ööseks kööki, ja hommikuks oli loom kogu köögimööbli ümber paigutanud.
Anu Unt Keila Kaare kodust
KUULA: