Eve luuletus
Illustratsioon: ChatGPT
Uni on rännak, uni on tee.
Uni viib teele meid, taevateele – kaugele põhja,
lähedale südamele, kus põletab valu
ja heliseb rõõm.
Alguste algust kui näed
ja võtad minu käed
korraks enda pihku.
Naeratab saatus, veel kord, läbi pisarate,
vaikselt kui emake, et olla veel kord koos.
Sambla põues on alles – alles veel,
mere vaikus ja koha,
mändide paindumatu ja rahulik viis,
mis viib meid aastate taha…
mida ehk polnudki.
Oli vaid see päikesepaisteline õhtu,
meie vahel ja rõõm, et sündisid.
Eve Toomist Keila Kaare kodust
KUULA: