Eve luuletused
Hingest hinge voolab
üks nähtamatu jõgi,
millel nime ei olegi enam,
kuid mis aina voolab ja voolab
läbi südamete sügavuse
Punase mere poole…
***
Pimedusse viskudes
kõnetab valgus äkitselt:
“Naerata ometi Päike!”
“Ära ole nii väike,
et ühele enam ruumi ei leia.”
Helesinise laotuse all…
Talveuni nii pikk nagu peab.
Suvi lühike nagu liblikalend
ja elu vaid hetk
ajavoogude sees…
otsimas õiget ja igavest
oma lõputa teelt…
ja miski ei kesta igavesti
ainult mu igatsus ihuüksi
mu sisse jääb…
ainult elu hääl
kusagilt lõputute sügavuste põhjast
kui ma kaotan partii nimega elu
ja Sind kunagi enam ei näe
siis lõpuks ma olengi päriselt Sinu
tuhakarva liblikas.
Eve Toomist Keila Kaare kodust
KUULA: