Hyvastijätt
Foto: Pixabay
…heitlik ilm, muutlik meel. Siin, rannas, pole yhtki inimest. See on jumalast mahajäetud rannik. Liiv ja varemed. Vanad paadid, mis igaveseks kaldale tõmmatud. Mu jalad on sygaval liiva sees. Uued tossud, need on paksult liiva täis, aga sellest ma ei hooli. Siin olen vaid mina ja meri.
Tuul tõuseb, taevas sinakad pilved. Kuulan kaua tuule häält, selle vingumist. Korraga eristab kõrv selles yksikuid sõnu. Mingi ebamaine või võõramaine keel. Ma ei oska seda keelt. Hyyan: “kes te olete, kes sosistate, seal, mere taga??!” aga tuul on vastu, ta rebib sõnad mu suult, lennutab neid veidi ja viskab eemale maha, luite peale. Nyyd olen yksi. Teen veel katset nendega kontakti võtta, aga tuul takistab mind. See on liiga vali.
Samal ajal see tugevneb aina. Paistab, et paisub lausa tormiks. Nojah, õhtuks lubatigi ju tormi… Jälle võõrapäraselt hääldatud sõnad. Ma ei tea, millest nad kõnelevad. Katsun mõistatada, milline riik, milline rahvas elab teisel pool seda merd, aga mulle ei meenu midagi. Terve mu mõistus on tyhi leht.
Ikka need sõnad… tundmatu keel, veelgi tundmatum murre. Katsun mõelda, mille moodi need sõnad kostavad, aga seegi ei õnnestu. Mu tyhi meel sel tyhirannal. Kogu mu eelnev elu, mu töö, mu kunagine perekond, mu kodu… kõik on peast pyhitud. Ja ometi… ometi ei igatse ma seda, see on minu jaoks eimiski, tyhi töö ja vaimunärimine. Ma ei vaja seda enam. Jõuan otsusele.
“Hyvasti…!” hyyan tuulde. Seekord see ei takista mind.
Mikk Tšaškin, Tartu Kalda kodu
KUULA: