Ingvari luuletused
Ahvipärdik
Foto: DALL-E
Kord ahvipärdikul läks meel
nii mõruks juba õhtu eel,
sest kuna ta on ahvilaps,
tal tuleb vara olla kraps.
Seepärast igal hommikul
tal tarvis võtta kohvinaps.
Kuid hommikul näeb pärdik,
et kohvikus on saba pikk,
sest loomad kõik on koos
seal kanges kohvitamishoos.
Ja pärdik mõõdab sabasid –
ehk on veel laudu vabasid,
kus poleks lõvid, sebradaamid
või jõehobused kui aamid …
Kas jääb ka mulle musta jooki
ja tükikene purukooki?
Las kaubandus siis olla rõõmuks
mul kasvõi ainsaks kohvisõõmuks …
Karu
Foto: DALL-E
Karu müttas soos
oli mänguhoos –
vallatust võin teha,
et tugevaks saaks keha.
Ei aita üksnes söömine,
vaid ka palli löömine.
Emakaru eemal puhkas,
päikest võttes hardalt õhkas –
Jumal hoia minu poegi,
õnnistuses muu ei loegi …
Toidu, pesakoopa annad.
Sooja kuube karu kannab,
rõõmuga ta metsas longib,
sipelgate pesi songib.
Hullab jões ja püüab kalu,
tormab läbi metsasalu,
ajab taga rabakanu
keset kuuski noori-vanu.
Hoolimata vihmasajust,
külmast ilmast ega rajust
ikka küll on reibas meel
sammudes metsateel.
Sööme lagedaks me raba –
talveks see on marjavaba …
Kured lähevad ju ära,
enne lendu teevad kära –
Aafrikasse sõidame,
nõnda talve võidame.
Teie laisad karuotid
nagu rasked viljakotid
lennata ei jaksa,
mängite siin saksa …
Talvel teil on külm ja paha –
lumi tuleb paksult maha …
Aga meie poeme sooja,
talveune annab Looja.
Tema kaitseb meie rahu –
ei meil mure pähe mahu …
Kuni külmad ilmad seni
magame me kevadeni.
xxx
Ütelge Heleenele –
sõida parem seenele!
Marju, mine marjule,
siis jääd metsas varjule!
Ingvar Kull Tõrva Kodust
KUULA: