Kodu
Mikk Tšaškin
Üle kõige meeldib mulle siin see, et mul on üks paik, üks nurgake, kuhu ma saan välismaailma eest peitu pugeda. Ükskõik mis mu elus toimuks, ma saan tulla siia ja end välja nutta, kui vaja. Siin on mu pelgupaik. Tihti istun lihtsalt oma toas või seisan rõdul pimedas ja mõtlen. Sellest, mis ma tahan edasi teha ja kui kauaks siia jääda. Muidugi tahaksin endale oma perekonda ja oma kodu, aga see kõik ei tule nii lihtsalt, selle nimel tuleb palju vaeva näha. Aga ma võtan yks samm korraga, isegi kui see samm tundub mulle endale olevat samm tagasi. Ja minu elus on neid samme tagasi olnud väga palju. Paljud olukorrad on veel sõlmimata otsad. Aga siis tulen ma siia, oma tuppa, ja kirjutan end tyhjaks. Nii kaua kuni tuleb rahu südamesse. Siin on laud, tool ja riiul, mis on pilgeni raamatuid täis. Siin on mu Dante ja mu Salinger, siin on mu pastaka-sulepea kogu ja mu päevikud. Mulle meeldib lihtsalt olla nende asjade keskel ja nautida siin elamist. On selle söögitegemise ja koristamisega nii kuidas on, kuidagi kannatan need ka ära, aga pärast neid toiminguid saan minna oma tuppa ja mõelda, kirjutada päevikusse paar lehekylge või vaadata rõduaknast mööduvaid inimesi. Siin on üsna tore olla.
Mulle meeldib, et siin on enamjaolt vaikne ja rahulik, mitte nagu mu eelmises kodus, kus oli palju lapsi ja inimesi. Kõik tulid mu tuppa, kõigil oli midagi vaja, mõni laps karjus kõrvaltoas. Siin seda kõike pole. On reeglid, kuidas tuleb elada, mida tohib teha ja mida ei tohi, mida peab tegema jne. Eks ma pean selle kõigega veel harjuma. Süüa oskan ma juba natukene teha, kuigi see mulle nii väga ei meeldi. Aga ma katsun sellega toime tulla. Õnneks on siin ka tublid juhendajad, kes vajadusel aitavad.
See siin on sobiv keskkond kirjutamiseks, mõtisklemiseks ning palvetamiseks. Saan kõigi nende tegevustega siin tegeleda. Kui ma veel otsisin uut elupaika, siis tahtsin üle kõige rahu ja vaikust. Ja siin ma leian seda, mis sest et vahel hoovis mõned lapsed hüüavad mänguhoos midagi kõva häälega, mis sest et vahel keegi üleval laseb kõvasti muusikat… See siin on mu rahulik paik. Need valged seinad, see pruun põrand – need rahustavad mind. Ja taevas teab, vahel ongi raske ja pisarad on kurgus kinni, kuid siis tulen ma siia ja nutan ennast tühjaks. Kui ootan inspiratsiooni, siis silmitsen seda valget lage. Kui tahan mõelda, lähen rõdule. Kui tahan palvetada, siis istun voodi peale, panen käed kokku ja sulen silmad…
Kohe esimesel siinviibimise päeval kirjutasin luuletuse, mis algas nii: “mu tuba kui haiglapalat…”. Olen haiglas viibinud ja ma tean seda tunnet, kui kõik on võõras. Mulle tundus alguses kõik siin nii kliiniliselt puhas ja korras. Polnudki sellise koduga harjunud. Ja see kapp ning see voodi tundusid justkui needsamad, mis haiglaski. Aga küllap see pole ikka nii. Nüüd on see paik mulle kodusemaks muutunud. See on ju ikkagi mu pelgupaik, mu kodu. Eriti kodune on siin õhtuti, kui on juba hämar ja laualamp põleb ning mina kirjutan laua taga luuletust. Siis on siin väga hea olla. Kujutlen juba, kuidas siin talvel olla oleks, kindlasti väga hubane ja loodetavasti soe. Ootan juba seda hubasuse aega, et rahulikult istuda, tass teed käes ja mõtiskleda.
Ma pole varem Tartus elanud ja see linn tundub mulle põnev. Siin on palju poode, kõik on käe ja jala juures ning bussid viivad igale poole. Elan Annelinnas, kus on suured majad. Olen hakanud nüüd käima ka ümbruskonnas jalutamas. Mulle meeldib vaadata kollaseid hiiglaslikke maju ja kohe-kohe hääbuvat loodust. Ja siis tulen jälle siia, oma tuppa ning lihtsalt olen. Kõik on siin nüüd tuttav, olen kõigele siin toas pilgu heitnud oma sada korda. Siin on lõpuks rahu ja vaikust.
Kirjutasin hiljuti oma päevikusse õitest ja kevadest. Küsisin endalt: “millal puhkeb minu elu õide?” Mul on tunne, et kõik on veel võimalik, et kõik pole veel kadunud. Kevad on lähedal ka minu elus, kõikjal võib juba näha selle märke. Vahest on see tänu sellele kodule siin? See on väike muutus, aga minu elus on sellel suur mõju. Jah, mul on tihti valus ja ma tunnen end siin tihti üksikuna, aga vahest muutub kõik järkjärgult paremaks, samm-sammu haaval, kuni on aeg edasi liikuda ja siit ära kolida? Aga seniks võtan mis võtta annab ja naudin siinviibimist.
Loo autor on Mikk Tšaškin Tartu Kalda üksusest
Miku varasemaid luuletusi leiad https://va.ee/vihma-eelaimus-jt-luuletusi/ ja novelli https://va.ee/polaroid/
KUULA: