Kuidas Männimäe oma jaanipäeva tähistas
Kuumalaine on Eestimaad külastamas. 25. juunil ilm +30 varjus, jube kuum. Tiina juba mõtles, et ei saagi vist jaanipidu teha.
Hommikul meisterdasime valmis kapsasalati, keetsime kartulid ja Peep tegi termosetäie kohvi. Värskehapu kurgi panime ka ämbrisse valmima. Autol pagasnik head-paremat täis laetud ja sõit meie maakodu suunas algas.
Alar oli jalgrattal kohal nagu alati ja juba kaevas. Istutamist vajavaid taimekesi voolab uksest ja aknast ja vaja Olavi väike kasvuhoone ka täis istutada.
Evelin ja Elena tükeldasid viimaseid rabarberivarsi, Indrek ja Aleksei vedasid naistele kraami ette.
Peep oli jõudumööda igal pool abiks, suitsupausid küll segasid kogu aeg, aga tööd said ka tehtud.
Aiatöid sai kõvasti tehtud ja aeg oli pidu pidada
Grillmeister Peep läitis grilli ja siis kiskus asi jamaks. Söed ei võtnud vedu, üritasime meistrit õpetada, aga kus sa tohid. Eneseteadlik hüüd kaikus metsade vahel, kuna iseenese tarkus pidi olem täppisteadus, siis keegi rohkem ei sekkunud, aga süüa juba tahaks. Peep puhus ja puhus ja korrutas, et kõik luugid on lahti… No kus siis oli. Tiina sorkis grilli natuke oksaga ja selgus, et luugid kinni mis kinni… Igatahes peale surkimist hakkas grill tööle ja esimene laar vorste kärssas täpselt natuke rohkem kui pruuniks.
„Kell juba seitse,“ halises Urmas ja tõesti seda hädaldamist vaigistas hetkeks värske hapukurk, mille kogu meeskond heaks kiitis. Nojah, kella poole kaheksa paiku marssis kogu seltskond lõkkeplatsi poole ja grillmeister Peep Olavi juhendamisel läitis lõkke neljast küljest taeva poole lõkendama.
Väga suure imestuse ja imetluse saatel tõusid leegid peaaegu taevani, kõrval olevad mustad sõstrad veidi kärssasid ja see meil plaanis tegelikult polnud. Alar üritas tulele väga lähedale minna, et siis kogu vaatemäng tuleviku tarbeks jäädvustada. Varsti hakkas ikkagi nii kuum, et Alar taandus.
Elena ja Indrek vaatasid suu ammuli ja ei lasknud kuumusel ega sääskedel ennast segada.
Vorsti grill meil päris omaette ei jäänud, valvur KASS üritas küll matti võtta, aga tehnilistel põhjustel siiski loobus.
Pidu oli vägev ja laud lookas, liha ja vorsti jätkus kõigile.
Magustoitu oli ka. Tiina vuristas kaevu ääres mikseriga kokku kausikoogi ja peale kohati krõbedat šašlõkki tasakaalustas see kõik maitsemeeled.
Alar teatas kella 21:00 ajal, et kohe läheb pimedaks ja tema hakkab rattaga koju väntama. Õige mõte, sest mis ikka enam passida kui vorstid otsas ja laud peaaegu tühjaks söödud.
Põõsaste vilust välja pugenud kassid andsid mõista, et taldrikute lipsimise meeskond on kohal ja külalistel viimane aeg kõigil koju minna.
Oli ikka tore pidu, arvas Elena ja ikka võiks veel pidu teha!
Viljandi Männimäe elanike muljed aitas kirja panna tegevusjuhendaja Tiina Jams
KUULA:
