Kuidas me Võrtsjärve ääres käisime
Suvila, kus me käisime – nimeks oli Rannamänni – asus kohe Võrtsjärve ääres Vaiblas.
Kui sinna jõudsime, siis tundus järv hallikas, siis aga helevalge ja järgmisel hommikul sinakashall.
Meid oli kokku 5 tüdrukut ja 7 poissi (Võisiku vanade 3. osakonnast 9 klienti ja 4. osakonnast 3 klienti) ja juhendajad – kaks Kaja, Helle ja Maarika.
Esmalt paigutati meid tubadesse, kuhu panime oma asjad, seejärel toimus laagri avamine. Tegevusjuhendaja Kaja rääkis , mida tegema hakkame, tutvustas hooneid, laagri kodukorda ja pani seinale ajakava. Ja tuligi hakata lõunasöögiks ettevalmistusi tegema. Kes söögiga ei tegelenud, said harjutada nooleviset ja palliviskeid, pärast oli võistlus, kes täpsemalt viskab ja ise pidime punktid kokku arvutama. Lillemuru oli seal kenasti niidetud, aga uued õied puhkesid meie silme all. Veel oli joonistamist ja PVA liimiga tegime teraviljapilte.
Käisime kõik koos ka rannas jalutamas ja seal oli üks suur kiik terve grupi jaoks. Kes tahtis, käis ka jalgupidi vees. Kuna muul oli hõivatud, siis leidsime ühe katusealuse, kus raamatust loeti meile ette 1 jutt ja 1 muinasjutt. Mina olin tugikepiga ja mind pidi igal pool toetama, nii jalutuskäigul kui ka saunamajja minekul, sest sinna läks trepp ja saunamajas toimus meil söömine. Mind pidi umbes pooltel kordadel trepist üles aitama, kaks-kolm astet, aga teisel astmel ei kuula jalad enam sõna. Tõstjateks-abilisteks olid määratud mõlemad Kajad ja Ants.
Ants ja Kaja käisid ka kala püüdmas, nad olid kumbki püüdnud ühe ahvena, mis kahjuks olid alamõõdulised ja nad lasksid nad vette tagasi, sest alamõõdulisi kalu ei tohi püüda. Ants oli kala üle väga rõõmus, sest ta polnud kunagi varem kalal käinud.
Õhtul tulid laagrisse ka Piret ja Katrin koos vabatahtlik Priiduga, kes ilmselt on Katrini noorim poeg ja tema käis meestega koos saunas. Katrin ja Helle juhatasid naistesauna. Tuli ka Laura oma väikese tütrega. Laura kiitis, et tal on väga tubli lapsehoidja. Grillisime ise lõkke kohal grillvorste ja lõikusime salatit. Pärast õhtusööki laulsime ja tantsisime kõik koos. Kajal olid kaasas spinning, kitarr ja akordion. Veel oli seal kohutavalt vali elektronmuusika, hea et seda aeg-ajalt vaiksemaks keerati.
Üllatuseks toodi meile torti ja puuvilju, ikka tubliduse eest.
Järgmise päeva hommik algas hommikuvõimlemisega. Hommik oli väga kaunis, päike hiilis puude vahelt, tuult ei olnud üldse ja õhk oli vaba ja niiske. Hommikusööki sõime värskes õhus õuel olevas katusealuses. Siis pakkisime asjad kokku ja kõik pidid oma toa ära koristama. Buss tuli meile järele keskpäeva paiku, olime olnud poolteist päeva Võisikult eemal. Mina käisin Võrtsjärve ääres juba kolmandat korda ja meile kingiti tubliduse ja virga koristamise eest šokolaadimedalid. Kui ma esimest korda Vaiblas käisin, siis olid medalid puust.
Palju tänu korraldajatele!
Võisiku Kodust Anu Kralli loo aitas kirja panna tegevusjuhendaja Kaja Jõemets
KUULA:
