Luuletused kirest ja valust
Foto: Pixabay
Ära saatusega nori,
vaene, väike inimlaps,
ära hingele sa võta pori,
mis on läbimiseks paks,
sa puhtust hoia, oma mehel’,
talle palju loeb ju see,
sest süütus ongi naise ehe,
kallimale kaota see.
Kui tunded löövad pea peal kokku,
ei valitseda neid siis saa,
halvad tunded meil ei kohtu,
nad eos juba hävitan,
sa armsamale anna keha,
las ta puudutab siis seda,
ei miskit saa sa sellel’ teha,
et kallis tahab armatseda.
Ära kõrvale siis kaldu,
kui kirg on meest sul vallanud,
sa armasta ja talle andu,
olge koos siis vallatud,
kord sina peal ja tema all,
nii suudad teda ohjata,
lase valida sa tal,
lase kirel kuhjuda…
+ + +
Kus elutsevad suured põuad,
hinges – arvad praegu sa,
miks närivad mind elu lõuad,
miks tahab ta mind haavata,
kuhu vaatavad mu väsinud silmad,
kuhu astub minu eksinud jalg,
oh, kallis elu ja su ilmad
mul tihti nutune on palg.
Kas leidub abi, õrnust mul,
ma tahaks vaimselt kasvada,
kui ka tulevik on null,
mu elu tiibu kasvatab,
kui ütlen: jätkata ei taha,
mul näita üles kodutee,
kuid Saatus jätab mind ju maha
ja pimedus on mu tee.
Annika Rendla Tartu Kalda kodust
KUULA: