Mälestusi loomadest
Olin 18-aastane, pärast keskkooli tööd otsiv noor inimene. Ühel päeval läksingi Mati Kaalu jutule. Tuli valida karud või terraarium. Valisin viimase, kuna see tundus salapärasem.
Esimesel korral tööle minnes pandi mind küsimuse ette: julged madu kätte võtta? Julgesin. Veendusin, et see kõigusoojane isend on soe, mitte külm, lambi all peesitamisest. Amuuri roninastik, must, kollaste triipudega. Nastik võib ehmununa küllaltki ebameeldiv olla. Meenub, kui päästsin metsateel ratturi alla jäänud nastiku. Nastik neelas teel parajasti konna ja oleks ratta alla sattunud, kui ma ei oleks teda sealt ära tõstnud. Tänutäheks kostitas ta mind mädamunalõhnalise ollusega.
Teiseks katsumuseks oli unkade akvaariumi puhastamine. Need käitusid jälle ettearvamatult. Olin nad tõstnud ämbrisse, kus nad otsustasid kõhud taeva poole ajada. Mina jooksin osakonnajuhatajale hirmunult seletama, et konnad on surnud. Kohe öeldi mulle vastuseks, et tehku ma akvaarium pool basseini, pool turbapinda. Tegingi nii, ungad ärkasid jälle ilusti ellu. Jälle üks kogemus rohkem.
Ma tahaks rääkida ühest konnast, kes elab Aafrikas ja on väga iseäralik. Pulmaperioodil kasvavad isaste konnade külgedele ja reitele pikki karvasid meenutavad nahanäsad. Asi seisab nimelt selles, et selle konna kopsud on nõrgalt arenenud, kuid paaritumisperioodil suureneb looma hapnikuvajadus tugevasti. Nende nahanäsade ülesandeks ongi suurendada konna nahapinda ning seega parandada hapnikuvarustust. Selle konna nimi on harilik narmaskonn.
Mälestusi jagas Anu Unt Keila Kaare Kodust
KUULA: