Marguse lugu: samm-sammult parema elu poole
Mina olen Margus. Olen 38-aastane, mul on skisofreenia ja psüühika-käitumishäire. Olen kasvanud Eesti ühes suuremas linnas. Lapsepõlv oli tavaline või nagu ikka öeldakse: lapsepõlv oli õnnelik. Kuigi täna ütlen, et vist ei olnud väga õnnelik. Olin ema jaoks soovimatu ja ta armastas seda mulle tihtilugu meenutada. Kõige paremini sain lapsepõlves läbi oma vanaemaga.
Pärast kooli lõpetamist läksin ajateenistusse ja jäin pärast üleajateenijaks. Olen käinud neli korda missioonidel, olin seal parameediku abina. See, mida ma seal nägin ja kogesin, ei olnud just tore. Ütleme nii, füüsiliselt jäin terveks, aga minu vaimset tervist mõjutas see kindlasti. Pärast kaitseväest lahkumist olen töötanud veel laevadel piraadikaitsjana. Olen väga palju reisinud – Austraalia, Aafrika ja India on kaugemad kohad, kus käinud olen. Olen reisidel töötanud erinevates puuviljakasvandustes jne.
Suitsetama hakkasin 16-aastaselt. Missioonide vahel sai ohtralt tarvitatud alkoholi. Sel hetkel mõtlesin, et see aitab unustada, mida seal kogesin. Ühel hetkel sain aru, et mul on probleem alkoholiga ja proovisin seda asendada kanepiga. Sõbrad ju rääkisid, et kui on puhas kanep, siis see on ok ja minu tervist see ei kahjusta. Tegelikult kahjustas. Tekkisid paranoiad ja hääled. Täna ma saan aru, millest need hääled tulid. Ütlen ausalt, see on kohutav tunne, kui sinu peas hakkab keegi teine jagama käsklusi ja võtab võimsust sinu üle.
Kui elu käib ringiratast
Tekkisid probleemid tööl käimisega, mis omakorda tekitasid rahalised probleemid, ja nii see lumepall veerema hakkas. Ega sel hetkel ma veel aru ei andnud, et mul on ikka tõsine probleem. Appi tuli Kaitseliidu veteranide ühing. Nad aitasid leida mulle töö ja elukoha. Mul oli tugiisik, kes kord nädalas minuga tegeles. Elu läks jälle ülesmäge ja probleemi nagu ei olnud. Selleks ajaks olin käinud ka juba kordi psühhiaatri juures ja mulle olid kirjutatud ravimid. Nagu ikka – kohe kui läheb paremaks, jätame ju tablettide võtmise ära ja kõik tundub olevat hästi. Aga ei olnud. Kõik hakkas jälle otsast peale: töökoha kaotus, üürivõlad, kohtutäiturid jne. Olin omaarust kaval ning võtsin järelmaksuga telefone, arvuteid ja viisin need pandimajja. Easy money, eks 🙂 Paranoiad olid korralikud, kahtlustasin kõiki ja kõike, hääled mu peas kontrollisid mu elu.
Ühel hetkel ei olnud mul enam kusagil elada. Viimase raha eest ostsin endale telgi ja magamiskoti ning kolisin linna lähedale rabasse elama. Telgis elades käisin veel tööl ka – ma ju ei rääkinud teistele, kus ma elan. Tööl käimisega oli probleeme, ikka need hääled, kes mu elu kontrollisid. Kõik käis ringiratast: halb olla, psühhiaatriahaigla, parem olla, sain tööle, halvem olla, haigla, jäin tööst ilma… jne.
Rasked sammud, aga õiges suunas
Ühel hetkel andis kohalik politsei sotsiaalosakonnale teada, et ma elan metsas ja olen selline, nagu ma olin. Aasta tagasi saadeti mind Pärnusse kogukonnateenusele ja siis hakkas minu uus elu. Ütlen ausalt, see algus oli raske, vahepeal isegi väga raske, aga esimest korda elus ma võtan korralikult ravimeid, käin psühhiaatri, psühholoogi, terapeudi juures. Ma käin osaajaga tööl. Ja mis kõige tähtsam, ma julgen rääkida oma muredest ilma, et ma kardaks halvustamist või hinnanguid.
Ma tahan väga iseseisva elu peale ja päris mitu korda olen mõelnud, et lähen vabadusse tagasi, aga siis saan aru, et vara. Ma ei ütle, et ma ei komista sel teel, ja ma ei tea täna, kas ma saan oma tervise nii heaks, et elada päris iseseisvalt, aga täna ma tunnen, et ma olen hoitud, minuga arvestatakse ja minu käest küsitakse, kuidas mina tahan. Muutused algavad pisiasjadest ja eelkõige soovist muutuda.
Margus Pärnu Kuldsest Kodust
KUULA: