Masendusest elurõõmuni – Kristjani lugu
Elasin Tapal, masendavas kohas masendavat elu. Emaga olid suhted halvad juba pikka aega. Ütlesin talle vaid “tere hommikust” ja “head ööd” – rohkem ma ei tahtnud temaga suhelda. Mida vähem selle inimesega rääkida, seda parem. Mul olid siis kahe-kolmenädalased tsüklid. Joomiseks olid mul omad põhjused, mida ema ei mõistnud ja ei tahtnudki mõista. Ta on ise endine alkohoolik, kuid tuli mind pidevalt õpetama ja minuga tänitama. See on nagu mu õde, kes hakkaks õpetama toitumist, kuigi on ise raskelt ülekaaluline.
Minu joomine ja ema mõnitamine viisid suurte konfliktideni ja metsikute tülideni, mis muutusid juba väga sagedaseks. 23. augustil 2023. aastal sai emal minust villand. Tekkis järjekordne tüli, mis kulmineerus politsei ja käeraudadega. Ema palus politseil mu korteri võtmed ära võtta, mind enam mitte sisse lasta – andis teada, et sinna majja, sinna korterisse ei ole ma enam teretulnud. Siis muutus Rakvere politseijaoskond mulle teiseks koduks. Kui ma sealt järgmisel päeval välja jalutasin, ei olnud mul enam ei kodu ega armastust. Minu ainsaks varanduseks oli poolik sigaretipakk jaki taskus.
Ma ei teadnud, mida teha. Oli kohutav pohmell ja raha ei olnud sentigi. Proovisin varastada jooki kolmest erinevast kohast, ei neljast. Aga see ei õnnestunud. Läksin, istusin maha ja otsustasin helistada oma toonasele tugiisikule Katrele, MTÜ Virumaa Tugiteenustest. Katre oli armas naisterahvas. Ta andis mulle kaks eurot bussiraha, et ma Tapale saaksin, ja seal organiseeris ta mulle vastu tulema Ene, kes mind Õuna Kodusse paigutas. Õuna Kodu oli kogukonnas elamise teenus, ainult kiviviske kaugusel mu ema majast. Õuna Kodus elasin umbes kaks nädalat.
Olin Tapa sotsiaaltöötajatele teada andnud, et tahan Tapalt ära kaugele minna. Minu palvele vastati, kui sain teada, et mind viiakse Pärnusse. Enne aga taheti mind Skype’i vahendusel näha ja kuulda. Kairi Lume meeldis mulle juba esimesest hetkest. Aga ma ei kujutanud ette, kui range kord on Oja 144 kodus. Ma ei teadnud, mida tähendab erihoolekandeteenus. Kui ma saabusin, tervitas mind kohe toanaabri metal-muusika, mis mulle väga meeldis. Teise toanaabri muusika ei meeldinud üldse. Esimesel õhtul väljas suitsetades sõitis eemal terviserajal mingi mees jalgrattaga mööda, tõstis tervitades käe ja hüüdis mulle “Ole tubli!”
Esimesed kuud Rääma kodus olid masendavad ja rasked. Mind ründasid südametunnistuse piinad. Mul oli õudselt kahju, kuidas ma ema kohelnud olin. Hakkasin mõistma, et ma ei osanud neid aegu hinnata. Siis, kui olid head ajad, arvasin, et elu on halb. Nüüd, kui kodu ja ema läinud, alles siis hakkasin seda kõike hindama. Läbi nende raskete aegade aitas mind Maris. Ta oli alati minu jaoks olemas ja töötas kulisside taga.
Ma ei tahtnud enam kuritarvitada armastust, nagu olin seda teinud oma emaga. See võis olla jõulude aeg, kui ma hakkasin hindama seda, mis mul on, selle asemel, et nutta taga seda, mis on olnud. Hakkasin väärtustama oma uusi sõpru. Taipasin, et need on head ajad, võib-olla parimad ajad minu elus. Tegin otsuse nautida neid aegu, kuni nad kestavad. Sügisest sai märkamatult suvi.
Nüüd olen ma mingi edulugu – see on kreisi. Kairi Lume, Maris Loo ja Pille Sperling – need on kolm imelist naist, kellele ma võlgnen kõik. Ilma nendeta ei oleks ma see, kes ma praegu olen. Olen praegu rahulikum, rõõmsam, optimistlikum. Tegelikult tunnen ma praegu oma elust rõõmu.
Kristjan Kaljumäe Pärnu Rääma kodust
KUULA: