Mida vähem, seda parem
Yha enam tundub mulle, et õnn ei peitu asjades. Lausa vastupidi, mida vähem asju mul on, seda õnnelikum ja rahumeelsem ma olen. Sest esemed – need nõuavad ju tähelepanu. See raamat – mille sa öökapi peale jätsid, et seda lugeda – see ju lausa karjub, et sa teda lõpuks kätte võtaksid. Aga sul pole järjekordselt aega, tuled töölt või koolist, oled väsinud ja heidad kohe magama. Sama lugu on erinevate hobidega seotud asjadega. Need maalimistarbed, mis ma kunagi ostsin, seisavad juba pool aastat niisama kastis. Oleks ju mõistlikum need kellelegi ära anda. See keegi teine saaks kindlasti rõõmsaks. Miks siis hoida asi endale, kui ise seda niikuinii ei kasuta?
Jaapani kirjanik Kenko kirjutas oma raamatus “Jõudeaja võrsed” niimoodi: “Mis viitab madalale maitsele: liiga palju tarbeasju ymberringi. Liiga palju pintsleid tušinõu juures. Liiga palju buddhakujusid kodutemplis. Liiga palju kive, puid ja taimi aias. Liiga palju lapsi majas. Liiga palju sõnu kellegagi kohtudes. Liiga palju vooruslikke tegusid palvelehele yles tähendatud…” Usun, et vanadest jaapanlastest tuleks võtta õppust. Asjade äraandmine ja mitteostmine on justkui protest tänapäeva yhiskonna vastu. Igal pool on ju väljas reklaamid, mis näitavad, et ostes oled sa õnnelik. Aga kas me tõesti vajame kõiki neid uusi asju? Kõige mõttetumad on ostud, mis tehakse lihtsalt selle pärast, et endal tuju parandada. Minu arvates on kodu ilus siis, kui see pole asju täis kuhjatud. Tean seda omast käest, sest tulen kodust, kus iga viimsetki asja hoiti alles, kõik terve elamine oli täis igasugu esemeid ja prahti, nii et oli raske isegi liikuda. See kõik mõjutas ka mu vaimset tervist, ka mina hoidsin kõike alles. Mu tuba oli täiesti asju täis. Ka mööblit oli palju. Mul oli mitusada raamatut. Olin suur ostuhull, Otsin igasugu asju aina juurde. Aga nyyd on kõik teistmoodi.
Juhtusin lugema yhte inglisekeelset raamatut, mis panigi mind meelt muutma. See on samuti jaapani kirjaniku kirjutatud ning selle pealkiri on “Goodbye, things”. Seal räägitakse, et liiga palju asju on halb. Seda räägib autor omast kogemusest, kes oli justkui mina, sest ta ostis ka hästi palju asju juurde ja kõik tema toad olid asju täis. Aga tal sai ykskord sellest kõrini ja ta andis, myys ja viskas suure osa oma asju ära. Nyyd on tal rohkem rahu ja ta saab tegeleda omale meelepäraste tegevustega. Nyyd hindab ta iga oma eset ja kaalub hoolikalt, enne kui midagi uut ostab. Ja talle meeldib vaadata, kuidas päike hommikul aknast sisse paistab. Enne see niimoodi ei paistnud, sest aknalaud oli kõikvõimalike asjadega täidetud.
Siit elust ei saa me midagi kaasa võtta. Kõik peab jääma meie järeltulijatele. Inimene läheb tagasi, alasti, nagu ta tuli. Kas tahame tõesti oma lastele valmistada seda muret, et jätame neile päranduseks hulga koli, millest nemad peavad lahti saama…? Niisiis, mida vähem seda parem.
Mikk Eenok Tšaškin Tartu Kalda üksusest
KUULA: