Minu unistuste päev
Reedel, 10. juulil, täitus minu unistus – sain koos oma tugiisikuga käia Tallinnas. Hommik algas sellega, et sõitsin bussiga Tallinna. Tegevusjuhendaja aitas mind bussile ning sain teel rahulikult kohvi juua. Tallinna bussijaamas kohtusin oma tugiisiku Leilaga, kes oli juba eelmisel päeval Tallinna sõitnud.
Meie esimene sihtkoht oli Vincent van Goghi elamusnäitus. See oli väga põnev ja meeldejääv kogemus. Nägime kuulsaid maale, nagu „Päevalilled“, „Tähistaevas“, „Liiliad“, „Roosid“ ja „Voodi Arles’is“. Kõige rohkem meeldis mulle just maal „Voodi Arles’is“. Selle maali järgi oli tehtud ka vahva fotonurk ning tegime seal koos pilte.
Näitusel vaatasime valguse ja heli mängu, mis oli väga kaasahaarav. Kõige põnevam osa oli virtuaaltuur. Alguses tundsin hirmu, sest mul oli tunne, nagu lendaksin kuhugi. Tugiisiku toetusel võtsin siiski julguse kokku ja proovisin selle ära. Siis kadus hirm ning kogemus muutus väga põnevaks.
Pärast näitust käisime söömas ja külastasime Merepäevade laata. Seejärel sõitsime Tallinna Botaanikaaeda. See oli palju suurem kui Tartu Botaanikaaed. Mulle meeldis eriti rosaarium. Palmimajas avastasin maasikapuu, millel kasvasid rohelised viljad.
Tagasiteel Tartusse sõitsime mööda Piibe maanteed. Tegime vahepeatuse Aegviidu looduskeskuse juures, kus jõime kakaod ja matkasime Sõõriksoo loodusrajal. Tutvusime loodusega ning korjasin mustikaid. Sõin neid ka ise ja panin topsikusse kaasa, et viia Väinole maitsmiseks. Õhtul jõudsin veel koos Väinoga Antoniuse aeda Marju Läniku kontserti kuulama.
See oli tõeliselt tihe, sündmusterohke ja meeldejääv päev. Mul on väga hea meel, et sain oma unistuse täita ja kogeda ühe päeva jooksul nii palju huvitavat.
Suur aitäh minu tugiisikule Leilale ja tema abikaasale Rainile, kes aitasid minu unistuste päeva teoks teha! Tänu nende toetusele, julgustusele ja heale seltskonnale sain kogeda palju uusi elamusi ning veeta ühe väga erilise päeva. Olen südamest tänulik, et nad võtsid aega minu soovide täitmiseks ja aitasid mul ületada ka hetki, mis alguses tundusid hirmutavad.
See päev jääb mulle kauaks meelde kui üks kõige toredamaid ja sündmusterohkemaid päevi minu elus.
Heleni loo pani kirja tema tugiisik Leila Rosental Tartu Kaunase kodust
KUULA:
