Õhtune missioon toidupangas
Mina olen Sander ja elan Uuemõisa Kodus. Mina ja minu tugiisik käime kaks korda kuus toidupangas inimestele toidukaste vedamas. See on meil juba nagu väike traditsioon – selline õhtune missioon. See on midagi, mida ma alati natuke ootan, isegi siis, kui olen väsinud.
Õhtul tuleb tegevusjuhendaja autoga mulle järele. Ma tean, mis kell ta tuleb, ja ma juba ootan teda. Mul on jope seljas ja kindad käes – töömeestel on ikka kindad. Autos räägime natuke juttu ja vahel küsin ma naljaga, kas täna tulevad eriti rasked kastid või „kerged nagu sulepallid“. Vastus on tavaliselt kuskil seal vahepeal.
Toidupangas ootavad meid kastid. Tegevusjuhendaja juhendab, kuhu ja kellele milline kast läheb. Mina võtan ühe ja ütlen vaikselt: „No lähme siis.“ Mõni kast on päris raske, aga ma ei anna alla – ma jaksan tõsta küll. Kõige parem hetk on see, kui me uksele koputame ja ütleme, et toidukaup saabus. Inimesed on rõõmsad, patsutavad mind õlale, tänavad ja ütlevad, et ma olen tugev ja hea abiline. Mulle meeldib seda kuulda. Tegevusjuhendaja ütleb, et ma teen õhkkonna paremaks. Ma arvan, et ma räägin lihtsalt liiga palju nalja… aga see on ju hea asi.
Kui õhtu läbi saab, viib ta mu autoga koju tagasi. Ma olen väsinud, käed on natuke kanged, aga sees on hea tunne. Selline tunne, et ma tegin midagi päriselt vajalikku. Tean, et kahe nädala pärast teeme seda tööd jälle. Ja mina olen valmis.
Loo aitas Sandril kirja panna Uuemõisa Kodu tegevusjuhendaja Laila
KUULA: