Patarei vangla – aegade õuduste keskel
Buss parkis ennast ühele lagedale platsile, üsna suure korstna kõrvale. Leidsime sildi „Varinguoht“, mispeale hoidsime sellest korstnast pisut kaugemale, kuigi see kõrgus üle meie peade…
Võlvi alt sisenedes me päris hästi aru ei saanud kuhu edasi. Alar leidis betoonmuna millest vett pritsis ja kutsus sõber Aleksei asja uurima, vesi lendas, särgid märjad – vesi tekitab alati lõbusa tuju. Peagi lehvitas meile üks noormees, tema oli meie giid Marko. Patarei vangla väljapaneku on koostanud ja aitab rahvani tuua Eesti Mälu Instituut.
Seiklus vanglas algas
Giid suunas meid raudustega müüride vahele, kus katuseks kole ja roostes võrk. Rauduste taha jäi paari ruutmeetri suurune plats, kus vangid iga päev pool tundi kuni tund jalutada said. Ei saagi rohkem õue, vangutas Aleksei pead. Aleksei on meil tubli jalutaja ja mõõdab päevas oma 12 000 sammu vabalt.
Vangla sisemus tervitas meid jäise ja rõske õhuga, nii külm oli, et pidime jope selga panema.
Algselt ehitati Patarei merekindluseks. Kompleksi ajalugu algas 1827. aastal, kui Venemaa imperaator Nikolai I kinnitas Tallinna sõjasadama kindlustamise projekti. Merekindlus oli mõeldud keisririigi pealinna Peterburi kaitseks. Patarei kompleksi ajalugu vanglana algab 1920. aastal kui kõik teised seni kasutusel olnud vanglad olid põlenud ega olnud kasutatavad.
Leena mõõtis pärani silmi väikest vangikongi ja ei suutnud aru saada, kuidas seda koristada saab ja kas nurka võib pissida, kuidas inimene niimoodi sööb. Jaanus ja Aleksei vaatasid rauduste sees olevatest luukidest ja imestasid, miks inimesi niimoodi kinni hoiti. Giid näitas meile süsteemi, kuidas vangivalvur kell 6 hommikul kongis voodi lukku pani ja vangid ei saanudki hommikul kümneni pikutada.
Väga, väga paksud müürid ja seintelt koorub värv. Trellitatud aknad, mõnel aknal lausa mitu kihti trelle. Peep arvas, et siit ei lenda kärbes ka läbi. Giid seletas, et ometi on sellest vanglast kaks vangi põgenema pääsenud. Tõsi, nad saadi kohe kätte ja toodi kongi tagasi.
Meie särasilmne giid muudkui rääkis ja rääkis. Nii huvitavalt rääkis, et kogu grupp kuulas suu ammuli. Peale 1944. aastat, kui sõda läbi, järgnes suur vangistamiste laine. Eesmärk oli puhastada Eesti nõukogude vastasest elemendist. Vangi viidi kõik, polnud vaja olla kurjategija. Vangi viidi näitlejaid, kirjanikke, naisi ja isegi lapsi. Vangla oli nii paksult rahvast täis, et ühes väikeses kongis võis olla kümneid inimesi. Äärmiselt ebainimlikes tingimustes ei pidanud paljude tervis vastu. Ehmatav oli kuulata neid õudusi, mis vanglas korda saadeti, giidi juttu toetas jäiselt külm õhk, rõskus ja seintesse talletunud valu. Päikest ei olnud, valgust jagas ainult tikutoosi suurune aken…
Patarei vangla oli vanglana kasutuse kuni üheksakümnendateni.
Sooja suvepäikese kätte astudes olid kõik veidi vaiksemad ja mõtlikud.
Kõrvus kõlasid väga noorelt vangi viidud naise mälestused:
Igal õhtul ronisime väikesele, väikesele aknale ja laulsime:
,,Head ööd,
head ööd
kõigile
soovime me,
kätte jõudnud on ju nüüd öö,
head ööd,
head ööd…“
Viljandi Männimäe reisisellide muljed aitas kirja panna tegevusjuhendaja Tiina Jams
KUULA:
