Põnev discgolf
Olen Alar Viljandist. Elan Viljandis Männimäel ja minu kodu lähedal imelisel Huntaugu nõlval asub 18 korviga discgolfi rada. Discgolf on spordiala, mis nõuab erakordselt palju harjutamist, visketugevust ja eelkõige tahtmist. Minul seda kõike on ja seepärast mulle väga meeldib discgolfi mängida!
Ilusal juunipäeval, kui väljas ei sadanud ja tuult ka ülearu polnud kutsusin välisvabatahtlikud ja paar Männimäe kodu sõpra kaasa ning läksime kettaid lennutama. Esimese raja alguses selgitasin kõige tähtsamat reeglit: inimeste pihta ketast visata ei tohi! Teine reegel: kes kõige väiksemate visete arvuga ketta korvi saadab ongi võitja.
Olen iga päev harjutanud ja minu esimene vise lennutas ketta kohe peaaegu korvini, vabatahtlikud olid mul üsna kannul, aga neil kulus korvini jõudmiseks ikka kõvasti rohkem viskeid. Sõbrad Urmas ja Jaanus vajasid alguses minu abi ja juhendamist.
Rajad läksid järjest raskemaks ja 5 rada kulges täitsa puude vahel, sääsed kippusid närima. Urmas seletas kõigile, kui vastikud ikka sääsed on, kuid mängida on mõnus, Jaanus toetas Urmast mõttega, et õues on väga mõnus jalutada. Jaanuse visked suunasid ketta miskipärast ainult mõne meetri kaugusele kuni hetkeni, kui Jaanus ühel rajal ketta esimesena korvi sai! Juhhuuu, oli alles rõõm! Urmase ketas lendas nii tihti võsa suunas, et Urmasel tekkis juba kahtlus, kas kellegi kuri käsi kaasa mängib.
Ilm oli hea ja tuju ka mega, kettad muudkui lendasid rohtu ja võssa… sääsepinin kõrvus jõudsime oma visetega päris metsa sisse. Kulunud oli juba oma paar tundi, väsimus hakkas ka tulema. Minul muidugi jaksu jätkus, aga Urmas juba õhkas kohvitassi järgi. Leppisime kokku, et paar korvi veel ja siis läheme koju. 13. raja juures tegime ühispildi, korjasime kettad kokku ja marssisime kodu suunas.
Kopsud olid kanget sireli ja metsa lõhna täis, jalad surisesid mõnusalt. Mõned sääsekublad sügelesid, aga tunne oli hea ja kõige tähtsam – kõik kettad olid alles. Peangi endale uued kettad hankima, senised mul leitud metsa alt ja kulunud värviga, raske neid rohu seest leida!
Kohtumisteni rajal!
Alari jutu aitas kirja panna tegevusjuhendaja Tiina Jams
KUULA:
